Roubini euroala kriisist: laename ja palvetame

Riigid, mida tuntakse ühisnimetaja PIIGS all – Portugal, Iirimaa, Itaalia, Kreeka ja Hispaania – on lookas järjest lootusetuma avaliku ja erasektori võlakoorma all. Mitmete suurimates raskustes riikide – Portugali, Iirimaa, Kreeka – laenukulud on viimastel nädalatel rekordkõrgustesse tõusnud, ehkki võimaluse kaotus turult laenata tõi neile Euroopa Liidu ja IMFi abipaketi. Ka Hispaania laenukulud on kerkimas.

Kreeka on ilmselgelt maksujõuetu. Isegi ülikarmi säästukavaga, mis näeb ette eelarvedefitsiidi vähendamist 10% ulatuses SKPst, kasvab Kreeka avaliku sektori võlakoorem 160%-le SKPst. Portugalis, kus majanduskasv on terve kümnendi jooksul paigal tammunud, on toimumas aegluubis rongikrahh, mis lõpeb avaliku sektori pankrotiga. Iirimaal ja Hispaanias muudab pankade hiigelkahjumite tõstmine valitsuse bilanssi – lisaks juba niigi kiiresti kasvavale avaliku sektori võlakoormale – riigi lõpuks maksejõuetuks.

Ametlik lähenemine, plaan A, on seisnenud teesklemises, et nende riikide majandus kannatab likviidsuskriisi, mitte maksejõuetuse käes. Ning, et abilaenu andmine koos karmide kokkuhoiumeetmete ja strukturaalsete reformidega suudab võlad kontrolli alla saada ning taastada juurdepääsu laenuturgudele. Selline „pikenda ja teeskle“ või „laena ja palveta“ lähenemine kukub paratamatult läbi, kuna õnnetuseks ei ole enamus lahendusi, mida võlgades riigid varem üle jõu käivast laenukoormast vabanemiseks on kasutanud, täna võimalikud.

Näiteks põline lahendus – rahatrükkimine ja võlast pääsemine inflatsiooni abil, ei ole PIIGS riikidele võimalik, kuna nad on kammitsetud eurosärki. Ainus instants, mis rahapressid käima võiks panna – Euroopa Keskpank – ei lähe iialgi selleni, et eelarvedefitsiidid rahaks muuta.

Niisamuti ei saa me loota, et majanduskasv need riigid päästab. PIIGS riikide võlakoorem on sedavõrd suur, et reibas majanduskasv on peaaegu võimatu. Veel enam – igasugune majanduskasv, mis lõpuks esile kutsuda suudetakse, sõltub poliitiliselt ebapopulaarsete reformide elluviimisest, mis annavad tulemusi alles pika aja peale – ja seda lähiperspektiivis veelgi suuremate kannatuste hinnaga.

Kasvu taastamiseks peavad need riigid lisaks taastama oma konkurentsivõime valuutakursi reaalse alanemise kaudu, mis kaubandusdefitsiidi ülejäägiks muudaks. Kuid euro tugevnemine, mille taga on Euroopa Keskpanga väga ennatlik intressimäärade tõstmine, viitab pigem valuutakursi tugevnemisele, mis konkurentsivõimet veelgi õõnestab.

Saksamaa lahendus probleemile – palgakasvu hoidmine tootlikkuse kasvust madalamal, millega tööjõukulud vähenevad – võttis tulemuste andmiseks enam kui kümme aastat. Kui PIIGS riigid täna sellega algust teeksid, annab liiga kaua seda kasu oodata, mis konkurentsivõime ja majanduskasvu taastaks.

Viimane abinõu – palkade ja hindade alandamine kulude vähendamiseks, et saavutada valuutakursi reaalne alanemine ning nii konkurentsivõime taastada, tähendaks aina süvenevat majanduslangust. Valuutakursi reaalne alanemine, mida on vaja välisdefitsiidi vähendamiseks, ajab euros võetud võlgade väärtuse kõrgemaks ja sellega võlakoorma veel enam üle jõu käivaks.

Era- ja avaliku sektori tarbimise piiramine selleks, et erasektori sääste suurendada, ning eelarvekärped, et vähendada era- ja avaliku sektori võlgu, pole samuti võimalikud. Erasektor võib vähem kulutada ja rohkem säästa, kuid see tooks kaasa kulu, mida tuntakse Keynes’i kokkuhoidlikkuse paradoksi nime all: majanduskasvu vähenemine ja võlakoorma kasv osakaaluna SKPsse. IMFi ja teiste poolt viimasel ajal tehtud uuringud viitavad, et maksude tõstmine, toetuste kärpimine ja valitsuse kulutuste vähendamine – isegi ebaefektiivsete kulude kärpimine – aeglustavad lühemas perspektiivis kasvu, muutes võlaprobleemi sellega veel teravamaks.

Kui PIIGS riigid ei saa oma probleemi lahendamiseks loota ei inflatsioonile, majanduskasvule, devalveerimisele ega säästmisele, on plaan A läbi kukkunud või läbikukkumisele määratud. Ainus alternatiiv on kiiresti kasutusele võtta plaan B – nende riikide valitsuste, majapidamiste ja pankade võlgade kontrollitud restruktureerimine.

See võib toimuda mitmel viisil. Üks võimalus on PIIGS riikide avaliku sektori võlgade maksetähtaega pikendada, ilma et võlasummat vähendatakse. See tähendab võlgade tagasimaksetähtaegade pikendamist ja intressimäära vähendamist uutelt laenudelt tasemele, mis on praeguste turuintressidega võrreldes oluliselt madalamad. Selline lahendus vähendab kriisi levimise riski ning kahjumeid, mida finantsasutused kannaks juhul, kui vähendataks võlasummat ennast.

Poliitikakujundajad võiksid kaaluda ka uuendusi, mida kasutati suure võlakoormaga arenevate riikide aitamiseks 1980nendatel ja 1990nendatel aastatel. Näiteks võib võlakirjaomanikele pakkuda vahetust SKP kasvuga seotud võlakirjade vastu, kus võla tagasimaksed on seotud majanduse kasvutempoga. Sisuliselt muudavad sellised instrumendid võlausaldajad osanikeks riigi majanduses, lubades neile osa tulevastest kasumitest võlakoorma ajutise vähendamise eest.

Vähendades pankade väljastatud eluasemelaenude nimiväärtust ja lootes, et eluasemehinnad pikas perspektiivis tõusevad, võib see samuti olla üks viis, kuidas eluasemelaenud osaliselt aktsiaosaluseks muuta. Ka pankade võlakirju võib vähendada ja aktsiateks konverteerida, mis aitaks ära hoida nii pankade riigistamise kui vältida seda, et pankade kahjumite võtmine riigi bilanssi muudab riigi maksejõuetuks.

Euroopa ei saa endale enam lubada seda, et loobib probleemi suunas üksnes raha ja palvetab, et majanduskasv ja aeg lõpuks lahenduse toovad. Keegi ei lasku taevast alla, mingit deus ex machinat ei tule, et välja aidata IMFi või Euroopa Liitu. Võlausaldajad ja võlakirjade omanikud, kes selle raha välja laenasid, peavad koormast oma osa kandma. Ja seda nii PIIGS riikide, Euroopa Liidu kui ka oma viimase bilansirea huvides.

Copyright: Project Syndicate, 2011.

Autor: Nouriel Roubini, Sirje Rank