Impeeriumid langevad nii poliitikas kui ka äris

Aeg, mil rahvusvahelised pangad tahtsid saada võimalikult suureks ja globaalseks, on tänaseks läbi. Ei ole juhus, et loeme viimasel ajal uudiseid, kus HSBC, Citigroup või Barclays teatab oma jaepanganduse müümisest või kontorite sulgemisest mitmes riigis sooviga keskenduda vaid valitud regioonidele või isegi vaid linnadele. Sarnaseid otsuseid tehakse ka meile lähemal. Näiteks müüs eelmisel aastal SEB oma jaepanganduse Saksamaal. Miks pangad nii otsustavad? Esimeseks põhjuseks tõdemus, et igal turul on omad reeglid ja tavad, mida kõige paremini tunnevad ikkagi kohalikud tegijad. Teiseks arusaamine, et mammut-organisatsioonid muutuvad teatud tasemest lihtsalt ebaefektiivseks ja väga kulukaks. Väga laia impeeriumi pikaajaline kooshoidmine pole kunagi õnnestunud – ei poliitikas ega äris.

Jaepangandus on alahinnatud. Räägitakse sellest, et jaepangandus on kallis ja turundus keeruline; lihtsam on sellest loobuda ja keskenduda ettevõtete pangandusele, kus liiguvad suuremad rahad ja lepingud. Kui seni oli globaalsel tasandil väga tihe konkurents just eraklientide pärast, siis nüüd võib see muutuda ja fookus suunduda ettevõtetele. Nii ka Baltikumis. Õigupoolest on see ainuke tee, mida mööda siinsed väiksemad pangafiliaalid minna saavadki, kui ei soovita turult päris lahkuda. Suurematele ettevõteteleon see hea uudis, kuna konkurentsis langevad ka teenustasud ja laenuintressid. Pangajuhina oleksin aga ettevaatlik kogu panust ühele kaardile pannes. Usun, et trendid muutuvad ka jaepanganduses ja tekib uusi võimalusi, kui tegutseda oskuslikult oma regioonis.

Rootsist vaadates võib Baltikum küll üks turg tunduda, kuid tegelikult on siingi kolm erinevat riiki oma ajaloo, kultuuri, usu ja muude erisustega, mis nõuavad erinevat lähenemist. Nõus, et turu väiksusest arvestades on mõistlik kõik tugiteenused koondada ühte riiki ja neid sealt hallata, kuid turundus ja klienditeenindus peavad vastama kohalikule maitsele ja tavale. Vastutus Eesti, Läti ja Leedu tulemuste eest jäägu ikka kohalikele juhtidele. Kuidas siis teisiti.

Göran Collert rääkis ka Hansapanga ajal, et tema arvates võiks pank iseseisvalt ja sõltumatult Baltikumis tegutseda. Mida mõtleb Collert pan-Balti panga loomise all aga nüüd? Kui Swedbank taas Hansapangaks nimetada, lõpetada integreerimine rootslastega ning anda kohalikele juhtidele täielik volitus ja vastutus, oleks see pank ju olemas. Reaalsed teod on aga seni olnud just vastupidised.

Autor: Harry Tuul, Erki Kilu