Kas uus ajastu IT-alastes riigihangetes?

Valitsuse uus eelnõude infosüsteem on töökeskkond, kus toimub valitsusele arutamiseks ja otsustamiseks esitatavate küsimuste, Euroopa Liidu otsustusprotsessiga seotud dokumentide ning ministri määruste ja muude dokumentide asutustevaheline kooskõlastamine, esitamine ja edastamine.

Sisuliselt on tegemist dokumendihaldusega, kuhu on kodaniku jaoks lisatud kommenteerimise funktsioon. Igaühel on end ID-kaardiga identifitseerides võimalik jälgida eelnõude menetlusi, leida otsingu abil infosüsteemis olevaid dokumente ja kooskõlastamisel oleva dokumendi kohta arvamusi esitada.

Ametivendale, kes süsteemi arendasid, pole midagi ette heita – 403 000 eurot maksma läinud infosüsteemi on kindlasti panustatud palju aega ja vaeva ning tehakse seda edaspidigi. Ometi jääb õhku küsimus, miks oli uut süsteemi üldse vaja, sest sarnase funktsionaalsusega süsteeme oli riigil ennegi. Näiteks justiitsministeeriumil ja ka valitsusel endal. Piisanuks, et juurde luua kommenteerimise funktsioon.

Lisaks, siseministeeriumi tellimusel valmis 2010. aastal volikogude istungisüsteem VOLIS. Üks VOLISe funktsionaalsusi on ka eelnõude menetlemine, mille omadused on pea äravahetamiseni sarnased valitsuse uue infosüsteemiga EIS. Volikogude infosüsteemil on lisaks menetlemisele ja kodanikele veel ka hääletamise funktsioon.

Kuigi tegemist on peamiselt kohalikele omavalitsustele mõeldud süsteemiga, ei takistaks miski juba olemasolevate lahenduste rakendamist mujal. Näiteks valitsuse eelnõude infosüsteemis.

Küsimus on koordineerimises või õigupoolest selle puudumises. Kuigi IT-ettevõtjate seisukohast võib esmapilgul paista mugav ja tulutoov, et iga riigiasutus oma süsteemi tellib, ei ole see tegelikult nii. Koordineerimata riigihangete puhul ei tea tihti tellijagi, mida täpselt soovib ning rahalised võimalused ei kata kõiki soove, mis selguvad alles töö käigus. Nii tuleb infosüsteem arendada väiksemate ressurssidega, kui võiks ja et tulemus selle all kannatab, on enam kui kindel.

Kui lugeda erinetave IT-hangete kirjeldusi, siis viimase kolme-nelja aasta jooksul on riik tellinud erinevatele asutustele viis sarnaste omadustega projekti. Kokku on nendele kulunud ligi 1,3 miljonit eurot.

Eelnõude infosüsteem on koordineerimatusest üks ilmekamaid näiteid. Peeter Marvet kommenteeris Postimees Online’is, et eelnõude infosüsteemil on veel arenguruumi (nagu ka teistel lahendustel). Ometi võib enam kui kindel olla, et kui riigikantselei, siseministeerium ja justiitsministeerium oleksid oma soovid kõigepealt koos ära kirjeldanud, saanuks EIS hoopis muljetavaldavam ning tõenäoliselt saavutatud ka sääst riigi rahakotile.

Maailma IKT raportis 2010-2011 asub Eesti 26. kohal, see aga tähendab, et võrreldes kahe aasta tagusega oleme langenud kaheksa kohta. Valitsuse e-teenuste osas on Eesti asukohaks tabelis koguni 27. Võib ju mõistatada, mis kõik on selle taga, ent üks kindel komponent on kindlasti senine koordineerimatus IT-alastel riigihangetel. Lihtne lahendus oleks asutustevaheline omavaheline kokkulepe, koordineerimine ühest asutusest.

Registrite ja infosüsteemide keskus korraldab aasta lõpuni viie riigiasutuse hankeid ning seesugune keskne koordineerimine võib just olla see, mis paljuräägitud unise it-tiigri äratab. Samas on tegemist pilootprojektiga, mille käigus viiakse läbi mõned riistvarahanked ja millega liitumine on järgmistele riigiasutustele vabatahtlik.

Et süsteem toimiks, peaks üks asutus koordineerima ka tarkvaraalaseid riigihankeid. Eriti neid, kus tegemist on uute arendustega. Usume siiralt, etkoordineeritud riigihangetest võidaks nii riik kui siinsed it-ettevõtted – seda nii majanduslikult kui ka tulemuste osas.