Kes ei tunne energeetika minevikku, elab tulevikuta

Paraku napib nii diskuteerijatel kui  ka otsustajatel selles debatis piisavalt teadmisi ja paraku ka süsteemset käsitlust. Energeetikas on olulised keskkonnahoid,  kättesaadavus ja hind. Kõik need kolm komponenti olid arutluse all juba nõukogude ajal ja hoopis kõrgemal tasemel kui praegu, sest siis tegelesid asjaga mitte poliitikud, vaid spetsialistid. Poliitikud uhkeldasid juba siis, nagu praegugi, et elekter on meie olulisim eksportartikkel. Kaheksakümnendate aastate lõpus läks üle  poole toodetud põlevkivielektrist Vene NFSV ja Läti tarbijatele. Kuid spetsialistid teadsid ka siis, et elektrienergia tootmiskuludest hakkavad kujunema Eesti majandust laostavad väärastunud proportsioonid, nii vabariigi SKT loomisel kui ka  loodud väärtuste jaotamisel, kõnelemata kahjudest keskkonnale ja inimeste tervisele ning sotsiaalelule.

Vaatame olukorda vahetult enne Eesti taasiseseisvumist. “Eesti Energia” elektrijaamades toodeti 1989. aastal 17,4 miljardit kWh elektrienergiat. Sellest 14,4 miljardit realiseeriti tarbijatele – 7 vabariigis ja 7,4 miljardit ekspordiks. Elektrienergia müügist laekus kokku 233,7 miljonit rubla, millest elektrienergia tootmiseks kulutati 191,9 milj. rubla. Elektrienergia kilovatt-tunni keskmiseks tariifiks kujunes 1,62 kopikat, omahinnaks 1,33 kopikat. Kuid kõik me teame rubla tollast ostuväärtust ja kunstlikku suhet dollariga.

Elektrienergia müük andis 1989. a. 41,8 miljonit rubla kasumit. Samal ajal oli tootmisfondide ja materiaalsete käibevahendite maksumus 1180,8 miljonit rubla ja seega oli fondirentaablus ainult 3,5% ehk 4 korda madalam kui Eesti tööstuse keskmine. Seega juba siis oli igale vähegi mõtlevale inimesele selge, et Eesti energeetika materiaal-tehnilise baasi hoidmisest nõutaval tasemel nii madala rentaabluse juures ei saa olla juttugi.

Oleme energeetikas kogu aeg õilmitsenud nõukogude aja ebamajanduslikkuse rasvas ja selle tõsidust pole seni taibanud ükski meie taasiseseisvunud Eesti valitsus, sest muidu oleks õigeaegselt astutud ka mingeid mõistlikkusele viitavaid samme. Et selgitada tõde, on vaja kõrvutada arve. Võrrelgem tollast keskmist tariifi  (1.62 kopikat) tööstuslike tarbijate tariifiga turumajandusega maades (mis on keskmisest tariifist madalam) USA sentides. 1988. aastal oli see Soomes 9,9; Rootsis 10,2; Prantsusmaal 13,6; Itaalias 14,8; Suurbritannias 16; Austrias 18,1 ja Saksamaa LV-s 24 senti.

Kuidas oli elektrit võimalik toota nii odavalt? Eks ikka seetõttu et riigile (ehk “rahvale”) kuuluvat ressurssi põletati tasuta (isegi ilma ressurssimaksuta), keskkonda tugevasti saastades ja inimeste elutingimusi halvendades. Allakirjutanu oli nendel aastatel Plaanikomitee Kirde-Eesti keskkonnaalase  kompleksprogrammi juht ja meid sunniti isegi ametialaseks kasutamiseks minevat aruannet ilustama. Me näitasime, et sellesse regiooni tulnuks inimeste tervise huvides suunata vähemalt  tervishoiule riigi aastaeelarvele võrdne summa (180 miljonit rubla aastas). Samuti tuli otsustajatele selgitada, et tasuda tuleb ka kohalikele haldusüksustele (nüüd omanikele) elektriliinide ja –seadmete all oleva maa eest, samuti käibemaks vabariigi eelarvesse.

Kahjuks on nõukogude ajal administratiivsete meetoditega kujundatud tariifid osaliselt kehtivad tänini, sest erinevad elanikkonna grupid tasuvad erinevate hindade alusel ning keegi ei oska öelda, mis hakkab juhtuma täieliku vabaturu tingimustes. Seda ei oska öelda ei Andrus Ansip, ega Sandor Liive.

Olukord läheb ilmselt väga hulluks, sest Eesti olemasolevad tootmisvõimsused tuleb suures osas asendada ning Balti riigid ja Soome on elektrienergiat importivad maad. Norra ja Rootsi on küll pisut eksportivad süsteemid, kuid seda energiat himustab energianäljas Lääne-Euroopa, mida toetab tugev ülekandevõrk. Eriti teravaks muutub olukord siis, kui Saksamaa jätkab oma tuumaenergia vastast poliitikat. Sel juhul tõuseb elektri hind ka Põhjamaade turul järsult. Suur elektrienergia import Venemaalt on poliitiliselt ohtlik. Vaatamata tugevale võrguühendusele tuleb  arvestada  Venemaa enda kasvava energiavajadusega ning tootmisvõimsuste väljakukkumisega Loode-Venemaa piirkonnas. Pealegi pole Venemaal elektritootmiseks tehtavad investeeringud ja kulud  turumajanduslikud.

Meie  elektroenergeetikas pole kauplemisturg ja investeerimisturg kooskõlas. Toome näiteks  uute põlevkivikatelde ehitamise, mille maksab kinni maksumaksja ja seda väga suures ulatuses.  Nii on kahe uue põlevkiviploki ehitamisele (ühe ploki kasutatav netovõimsus 270MW) makstav investeeringutoetus kuni 76 milj.EUR-i aastas, mille mõju kodutarbijale on 10-11 EUR/MWh.

Kuna investeeringutoetuste otsustamise mõju kestus ületab paljukordselt ühe valimisperioodi kohta poliitikutele antava mandaadi kestuse, ei tohiks investeeringuotsuste ja -toetuste tegemine tuleneda  vaid päevapoliitilistest eelistustest, vaid  see peaks eeldama laiapõhjalist ühiskondlikku kokkulepet.

Et Eesti energeetikavalikud oleksid süsteemsed ja  arukad, ei piisa vaid riigi palgal olevate ametnike panusest, vaja on laiapõhjalist koostööd teadlaskonna, tootjate, müüjate ja tarbijatega. Eestis kahjuks sellist koostööd ei ole ja nii me liigume hoogsalt kuristiku suunas.

Autor: Harry Tuul, Anto Raukas