Kapitalismil on valida, kas hävida või muutuda

Ettevõtted vähendavad töökohti, sest ei ole piisavalt lõppnõudlust. Kuid töökohtade kaotamine vähendab sissetulekuid, suurendab ebavõrdsust ja vähendab lõppnõudlust.

Hiljutised rahvademonstratsioonid Lähis-Idast Iisraeli ja Suurbritanniani ning kasvav rahulolematus Hiinas - piisavalt varsti ka teistest arenenud ja arenevates maades - on põhjustanud sama pingeallikas: kasvav ebavõrdsus, vaesus, töötus ja lootusetus. Isegi keskklassid tunnevad langevate sissetulekute ja võimaluste survet.

Et turule orienteeritud majandused saaksid toimida nii, nagu nad peaksid ja saaksid, peame naasma õige tasakaalu juurde turgude ja tagatud avalike hüvede vahel. See tähendab liikumist eemale nii anglo-saksi laissez-faire ja ennustamatu majanduse mudelist kui ka Mandri-Euroopa puudujäägist juhitud heaoluriigist. Mõlemad on katki.

Uus algus. Õige tasakaal nõuab töökohtade loomist osaliselt täiendava fiskaalstiimulitega, mis on suunatud produktiivsetele investeeringutele taristusse. See nõuab ka rohkem progressiivset maksustamist, lühiajalisi fiskaalstiimuleid kõrvuti keskpika ja pikaajalise eelarvedistsipliiniga; rahandusametite nn viimase laenuandja toetust vältimaks hävitavaid rünnakuid pankadele; võlakoormuse vähendamist maksejõuetutel majapidamistel ja teistel raskustes majandussubjektidel; rangemat järelevalvet ja regulatsioone finantssüsteemi amokki jooksmise vältimiseks; kokkukukkumiseks liiga suurte pankade ja oligopolide lõhkumist osadeks.

Aja jooksul peavad arenenud majandused investeerima inimkapitali, oskustesse ja sotsiaalsesse turvavõrku, et suurendada tootlikkust ja võimaldada töötajatel konkureerida, olema paindlik ja edukas läbilöömiseks globaliseerunud majanduses. Alternatiiv on, nagu 1930ndatel, lõpmatu stagnatsioon, depressioon, valuuta- ja kaubandussõjad, kapitalikontroll, finantskriis, riikide pankrotid ning tohutu sotsiaalne ja poliitiline ebastabiilsus.

Autor: Nouriel Roubini, Birjo Must