Lihtsalt saab ka. Meeldivad kogemused ääremaalt

Ahi sealsamas kõrval vaikselt küdemas, lihtne müügikoht katusega, et päike kalu ei kuumutaks, kõrval laud suuremale seltskonnale, paari auto jagu niidetud parkimiskohti, laual paberirull käte pühkimiseks ja kõrval lati küljes tilaga käepesunõu ja seep. Kõik, mida sooja kala söömiseks vaja, ja ei midagi liigset. Lisaks väärikas sõbralik teenindus piisavas eesti keeles. Igaks juhuks ei kirjuta, kus see täpselt on, sest võib-olla pole kõik euronõuete järgi, see-eest sobib kõige muuga.

Ega see nüüd ainus lihtsa elu näide ka pole. Aga siiski kippus vahepeal tunduma, et Eestis püüavad kõik teha söögi- ja majutuskohti kas kõige kõrgemast klassist või siis üldse mitte midagi. Mullivanni ja mustris parketiga külalistemaja keset mittemidagit polnud harv juhtum. Ja tasu tuli maksta muidugi koha kaunistamiseks kulutatud rahahulga, mitte saadud teenuse järgi.

Just sel aastal olen aga kohanud lihtsat innukat väikeettevõtlust, asjad on tehtud käepärastest materjalidest, aga kogu südamest. Mõnel pool abiks veidi euroraha.

Minu Euroopa-kogemus enne Eesti liitumist pärines põhiliselt lõunapoolsetest riikidest, kus suur osa ettevõtlusest käis käepäraste vahenditega ja luksuse pärast muretsemata. Restoranis oli oluline toit, mitte toolid ja disain.

Magamiskohas oli kõik olemas, aga nii, nagu seda paigutada õnnestus. Lihtsad tingimused muutis luksuslikuks soe suhtumine, asjad, mida tehti sinu rõõmuks - hommikul üle palkoniääre ulatatud ploomid oma aiast või üllatusmagustoit söögikohas.

Jah, kui asjad nii käivad, siis sellises riikide ühenduses võib olla küll, tundus mulle. Nõukogude ajast pärineva teenindusega võrreldes tundus see eriti meeldiv.

Euroopa Liiduga liitumise järel oli Eestis aga esialgu kõige rohkem tunda keelavaid-normeerivaid direktiive. Need tegid paraku nii mõnegi lihtsa söögi- või ööbimisäri võimatuks. Kraanikausside arv, vinge ventilatsioon ja puhastatavad materjalid olid esmatähtsad. Nii polnud mõtet lihtsat asja tihti tehagi, kulud läksid suureks niikuinii.

Kas on nüüd reeglid lõdvenenud, nendesse suhtumine muutunud või jääb osa Eestit lihtsalt kontrollijatest kaugele, aga lihtsat talupojatarkusega asjaajamist oleks nagu rohkem. Minule see muutus meeldib.