Valitsuse kolm maksutõusu, neist kaks varjatut

Torkab silma, et oma madalate maksude retoorikas ollakse sedavõrd kinni, et ei suudeta otse tunnistada - jah, me tõstsime makse, sest seda oli vaja. Selle asemel püütakse vägisi näidata maksulangetusi ajast, kui need lisasid buumile hoogu, või rääkida praegu veel nägemisulatusest väljas olevast tulevikust.

Millised need maksutõstmise viisid on olnud? Esiteks otsene maksutõstmine. Näiteks käibemaksutõus 20%ni või peaaegu kahekordne käibemaksu soodusmäära kasv 5%-lt 9%ni. Korduvalt on tõstetud aktsiisi, vähendatud maksuvaba tulu algselt ligi 6400 eurolt 1920 eurole Samuti läheb siia alla palju pahameelt ning siiani vaidlusi tekitav riigilõivude tõstmine. Ei olegi nii vähe, kas pole? Selle kõrval näib 1% tulumaksulangetus narrimisena.

Teiseks on maksu tõstetud, kasutades riiklikke monopole sularahaautomaadina. Kõige iseloomulikum näide on siin Eesti Energia, kes ühelt poolt pumbatakse dividendidega rahast tühjaks ning teisalt tõstetakse investeeringute tegemiseks elektri hinda, mille maksab kinni ikka maksumaksja. Seejuures saab investeerimishuviline maksumaksja tegelikult kahekordse löögi. Nimelt võtavad riigiettevõtted laenu rahvusvaheliselt turult ehk võimalik laenu tulu suunatakse välismaalastele, mitte Eesti investoritele. Viimased saavad seda vaid kaude. Miks ei noteerinud Elering oma võlakirju Tallinnas, ongi jäänud sisulise vastuseta.

Kolmandaks, maksutõus käib varjatult, hiilivalt ja kaude näiteks töötukassa kaudu. Just töötukassa ja selle pidevalt kasvavad reservid on aidanud hoida Eesti eelarvet tasakaalus. Ja just seetõttu ei soovi valitsus töötukassa makset vähendada, muutes kindlustusmakse sisuliselt otseseks maksuks.

Maksutõusus pole viga. Maksutõus võib olla mitte ainult vajalik, vaid ka kasulik. Kuid maksutõus varjamine heidab varju ka teistele valitsuste otsustele.

Mida veel tehakse varjatult või hiilivalt?

Autor: Harry Tuul, Harry Tuul