Saksa tööturu ime varjuküljed

02. veebruar 2012, 08:22

Saksamaal väheneb töötus iga kuu, kuid selle hinnaks on tühjad majad idas ja madalapalgalised töökohad, kirjutab Saksa ajakirjanik Berthold Forssman.

Seitsmekümnendatel aastate alguses Lääne-Saksamaal tööpuudust peaaegu ei olnud, kommunistlikus idas ammugi mitte. Ent sealt edasi suurenes tööpuudus üha ning paistis, et selle häda vastu ei leita mingit rohtu. Saksamaa taasühinemise järel muutus tööpuudus rekordkõrgeks. Schröderi valitsemisajal ellu viidud jõulistel tööturureformidel oli küll pikaajaline mõju, ent 2008. puhkenud finantskriis ähvardas saavutatud edu taas hävitada.

Praeguse seisu üle aga ei imestata mitte ainult Saksamaal: kogu Euroopa küsib, miks töötus Saksamaal iga kuu väheneb – detsembris vähenes see viimati 6,6 protsendile – sellal kui igal pool mujal tööhõive väheneb. Eestlastele ei peaks see tunne võõras olema. Eesti, mille eelarvenäitajad on kriisi keskmes Euroopa parimad, äratab imetlust ja uudishimu – kuidas eestlased sellega küll hakkama saavad? Eestlased ise muidugi teavad, missugust hinda on nad selle eest maksnud ning et kõik pole kuld, mis hiilgab, ehkki see võib väljastpoolt vaadates nii tunduda. Sakslastega on sama lugu.

Tööjõud jaotub ebaühtlaselt. 6,6protsendiline töötus on küll väiksem alates 1991. aastast, aga täistööhõivest ollakse siiski kaugel. Lõuna ja lääne suurtes tööstuskeskustes on olukord tõepoolest suurepärane, aga ka Saksamaal leidub nõrgalt arenenud piirkondi, eelkõige põhjas ja idas. Paljud pikaajalised töötud ei figureeri isegi enam mitte statistikas ning paljud viimasetel aastatel tekkinud töökohad on muutunud osaajaliseks, enamik päris uusi töökohti on aga madalapalgalised. 

Sageli jäetakse tähele panemata, et Saksamaal saavad ka demograafilised muutused üha tuntavamaks. Kuna sündivus on vähenenud, on viimastel aastatel tööturule tulnud vähem noori kui vanemaid on pensionile jäänud, mis vähendab loomulikult ka töötuse näitajat. Seda probleemi ei ole sisseränne lahendanud. Sellal kui vanemad ja vähemkvalifitseeritud töötajad nõrgalt arenenud piirkondades meeleheitlikult tööd otsivad, napib suurtes tööstuskeskustes tööjõudu. Ent kas saab viiekümneaastane Poola piiri äärest pärit liinitööline asuda Münchenis insenerikohale, kus elamiskulud on pealegi Saksamaa suurimad? Samal ajal jääb idas aina rohkem maju ja kortereid tühjaks. Et Saksamaal lähemas tulevikus täisttööhõive saavutamiseni jõutaks, ei usu keegi, selleks on olukord neis regioonides liiga keeruline. Kvalifikatsiooni tõstmine ja koolitus jäävad edaspidigi kõige tähtsamaks tööpuudusega võitlemise vahendiks, aga nende mõju avaldub alles aastate pärast. Seetõttu on poliitikud siin kõrvaltvaatajaks jäänud.

Töötaja, ettevõtte vara. Poliitilise edu näitena on ette tuua lühendatud tööaja kehtestamine, kuigi selle mõju on vaieldav. Tulemuseks oli, et inimesed said kriisi haripunktis vähema töö eest sama palka edasi kui varem. Kui majandusseis jälle paremaks muutus, ei olnud uut tööjõudu otsida vaja, vana töötajaskond jäi oma kohale. Aega, mil tellimusi oli vähem, kasutati inimeste koolitamiseks, nii et ettevõtted olid majanduse elavnedes efektiivsemad kui enne. Ent sellise toimimise varjukülg jääb tihtipeale kahe silma vahele: ettevõtmine oli kallis ja aitas märkimisväärselt kaasa sellele, et Saksa riigivõlg kihutas kõrgustesse. End meelsasti eeskujuna esitleval Saksamaa riigivõlg on üle 80 protsendi (Maastrichti leping lubab 60%),  ja see on raske koorem, mida saab vähendada ainult aeglaselt.

Mis palka ja palgatõusu puudutab, siis on töövõtjad aastate jooksul vähenõudlikkust harjutanud. Ettevõtlusele on see hästi mõjunud ning paljugi töökohti on seeläbi päästetud ja loodud. Saksa siseturgu ja jaekaubandust on see paraku aga nõrgestanud, sest töövõtjad ei vii oma raha poodi, pigem hoiavad, kui välja annavad, mis omamaist tootmist muidugi ei erguta. Selle asemel elatub Saksamaa suuresti ekspordist. Nii et kui Hiina majanduskasv kas või protsendipunkti võrra väheneb, siis tunnevad Stuttgardi masinatootjad seda kohe omal nahal. Seda, mida otsustavad välismaa valitsused, ei saa Berliinis kuidagi mõjutada.

Nii et kui ka paljud Saksamaa „tööturuimet“ vaimustusega jälgivad, on selge, et sellel on ka omad varjuküljed ning tarkade kivi ei ole siiski leitud. Muidugi võivad teised maad teatud punktides Saksamaast eeskuju võtta. Eestlaste suurim õppetund võiks seisneda selles, et kriisiaegadel on ettevõtjatel tähtis kogenud töötajaid hoida, et nad välismaale ei siirduks. Liiga paljude töötajate kohad öeldi kriisi puhkedes kiiruga üles, ja nüüd on raske neile asendajaid leida. Töötajad on ettevõtja suurim vara, millega ei mängita.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    02. February 2012, 09:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing