Kui raha on ette nähtud, siis kokku ei hoita

Ent samal ajal saame seda kokkuhoidu konkreetse projekti pealt vaadata. Rahvaloenduse kulud Eestis: 18,9 miljonit eurot. Lätis: 7,7 miljonit eurot.

Mulle paistab see ebaloogiline. Hea küll, Läti on oma eelarvega suurte probleemide ees ja eks see loendusegi korraldamise kulu näitab, kuidas nad seal pingutavad. Aga see näitab veel midagi olulist. Nimelt – vajadusel saab riik odavamalt küll! Võime rääkida, et meie loendame rahvast palju kavalamalt ja hoopis eesrindlikumalt ja see maksabki, aga see ei ole ju antud juhul eesmärk.

Inimlikult näen suuremates kuludes palju positiivset. Näiteks on hea meel, et väikesed Eesti firmad saavad tööd ja teenistust ning löövad kaasa olulises rahvuslikus projektis. Mis siis, et võib-olla saaks mõne kalli koolitusmaterjali tellimuse asendada juba niigi palga eest töötavale inimesele peale pandud kohustusega. Meeldib, kui eakas maal elav proua võib aiavärava juures seismas näha sinise salliga loendajat ja ta saab teda selle järgi usaldada. Teisalt – ehk oleks võimalik nii, et rahvaloendajatele piisab töötõendist ja salle pole vaja?

Neid asju on üksjagu, mille pealt riik saab vajadusel kokku hoida. Aga kui raha on ette nähtud, siis inimesed selles masinavärgis kokkuhoiust ei lähtu. See ei ole sugugi ainult rahvaloenduse teema – võime näiteks ju nuputada, miks algab igal aastal enne jõule ministeeriumides „seminarihooaeg”.

Autor: Vilja Kiisler, Hannes Sarv