Miks me ei tee Kreekas Gruusiat?

Kui Gruusia sattus hätta, tormas Eesti Kaukaasia riigile appi raskekahurväega. Ministeeriumid saatsid sinna ametnikke, kellest värvikaimana meenub Harry Lahtein. Kahekordne peaminister ja Milton Friedmani auhinna laureaat Mart Laarist sai Gruusia (Georgia, kui soovite) presidendi Mikheil Saakashvili isiklik nõunik. Eesti endine luureametkondade koordinaator ja praegu tõenäoliselt suurim Eesti soost Venemaa vaenlane Eerik-Niiles Kross leidis sealt tulusa äri nõustades kohalikke ametkondi. Tõsi, tänaseks on toonane entusiasm pigem jahtunud.

Kuid kui Gruusia on meile ehk emotsionaalselt ja moraalselt oluline paik, siis Kreeka on meie ametlik liitlane, kelle kaitsmisel ja abistamisel peaks justkui kehtima musketäride põhimõte – üks kõigi, kõik ühe eest. Aga võta näpust. Ei ole kuulnud poliitikute, ametnike või ettevõtjate koolitustest kreeklastele, kuidas kärbetega hakkama saada. Ei ole näinud toetusavaldusi Kreeka saatkonna ees käes loosungid – „pidage vastu” või „saate hakkama”. Ei ole lugenud teeme ära tüüpi heategevuslikust korjandusest näiteks vaesuses kreeka laste toetuseks. Seda vaatamata sellele, et Kreeka katastroofi tagajärjed mõjutaks meie heaolu vahetult.

Abivalmiduse asemel valitseb pigem kahjurõõm ja parastus. Ka väikekodanlik kadedus, mis väljendub kohati haiglases huvis palkade ja pensionite numbrite vastu. Jah, kreeklased on elanud meist jõukamalt. Jah, nad elavad üle võimete. Jah, võib isegi öelda, et nad on selle ise ära teeninud (nagu muuseas arvati ka Gruusia puhul). Kuid sellist elu me ju ei soovi, sest kreeklased on ka sügavas kriisis – mitte ainult majanduslikult, vaid ka sisepoliitilises ja ühiskondlikkus. Nad ei vaja mitte ainult rahalist abi, vaid ka moraalset tuge. Miks me siis ei tee Kreekas Gruusiat? Võiks ju.

Autor: Harry Tuul, Harry Tuul