ÄP: Valitsus jahib muutuste asemel linnukesi

Ehe näide on plaanitav sotsiaalmaksulae kehtestamine kõrgepalgalistele, mille eesmärk on soodustada Eestisse kallimate töökohtade loomist. Kui ettevõtjad on rääkinud sellest aastaid ning näiteks Teenusmajanduse Koda on pakkunud orienteeruvaks laepiiriks 2000 eurot brutopalgast, plaanib koalitsioon sotsiaalmaksulage üle 4000 euro suurustele kuupalkadele alates 2014. aastast. Sellise stsenaariumi realiseerumine tähendab aga, et kuigi vormiliselt viiakse reform läbi, ei muutu sellest tegelikult suurt midagi. Näiteks 2010. aastal teenisid enam kui 2662 eurot vaid 2,4% töötajatest. Lae tõstmine veel enam kui 50% võrra kõrgemale (4000 eurot) tähendaks seega, et selline süsteem ei soosiks mitte üldist jõukuse kasvu ega ilmselt ka kallimate töökohtade loomist, vaid pigem ühte Eesti mõistes väga hästi teenivat kitsast gruppi. Nii muutub reform farsiks, kuid formaalselt saab koalitsioon väita, et lubadus täideti.

Teine näide on tööandjapension, mis jõustus käesoleval aastal. Kuigi seadus kehtestati, on selle reaalne mõju sisuliselt olematu. Suurem osa tööandjaist peab seda liiga kulukaks või ebaefektiivseks. Veelgi enam – valitsus ise on rahandusminister Jürgen Ligi suu läbi nimetanud seda anakronismiks, mis ei vasta tänapäeva töötaja mobiilsusele ega tööturu vajadustele ega lisa midagi sotsiaalselt olulist sotsiaalkindlustusse. Vastus küsimusele, milleks selline reform üldse läbi viidi, on tõenäoliselt, et vastav nõue kehtestati Euroopas ning seeläbi saadi Brüsselis linnuke kirja. Selle asemel oleks sisulisest reformist võinud kasu olla kas või sellesama riigisektori ülevalpidamiseks. Nii võiks see asendada praegu spiraalina kasvavat eripensionite koormust riigieelarvele. Viimase kümnekonna aastaga on eripensionite väljamaksmine riigieelarvest kasvanud üle 20 korra ning trend jätkub. Eripensionite reform ise sumbub aga sootuks alatasa menetlemis- või kooskõlastusringil.

Ka laiemalt on just tuleviku suunatud ja investeeringuid puudutavates reformides olnud suuri vajakajäämisi. Näiteks 2010. aasta suvel pärast aastaid arutelusid jõustunud uus perekonnaseadus võttis vanematelt õiguse oma lapse nimel väärtpaberitehinguid teha, seda saab vaid kohtu loal. Ilmselt algselt laste kaitseks mõeldud meede osutus aga sisuliselt perevaenulikuks, sest igasugune investeerimine muutus keeruliseks ja paindumatuse tõttu ka riskantseks. Sarnane olukord valitseb ka investeerimiskontode ümber. Aastaid räägitud ebavõrdsus, kus juriidilised isikud said tulumaksu koheselt maksmata reinvesteerida ning eraisikutele polnud sama tegevus lubatud, asendati eelmise aasta alguses küll investeerimiskonto süsteemiga. Viimane ei ole aga sugugi lihtne ja läbipaistev ehk investorisõbralik. Nii on esialgsed eesmärgid muuta eraisik ettevõttega võrdseks ning soodustada kodanikke investeerima, jäänud täitumata.

Ka praegu aktuaalne haridusreform meenutab linnukese jahti. Rääkides pidevalt selle vajadusest näidatakse ühelt poolt, et probleemi on teadvustatud ja töö selle lahendamiseks käib. Kuid teisalt ei ole viimase viie aastaga suudetud ühtegi reaalset ja sisulist sammu selles suunas astuda. Sarnast sõnumit kannab ka regionaalministri ametikoht. Kuid pikemalt jätame igikestva haldusreformi teema tänases juhtkirjas harutama.

Autor: 1185-aripaev