Võrdõiguslikkuseks napib julgust

Peagi sõnasõda vaibub, et mõne aja möödudes võiks kiretorm taas uue hooga puhkeda. Nagu mainitud, siis teema ise on juba parajalt pika habemega. Juba enam kui kümnend tagasi postuleeris Voldemar Kolga Eesti naiste ja meeste olukorda käsitlevas väljaandes, et rahva seas peaks kujundama arvamust, mille kohaselt „meeste ja naiste vahelistes suhetes tuleb ümberkorraldusi teha, et naistele tuleks rohkem võimu anda ja et tuleks kavandada programme, mis aitaksid kaasa patriarhaalsete suhete kadumisele Eestis“.

Mis on siis möödunud aja jooksul muutunud? Kas tagasivaatena tundub ebarahuldav või pigem normaalne, et 10 aastat hiljem ei ole palgalõhe vähenenud, vaid suurenenud (2000. aastal teenisid Eesti naised keskmiselt 24% meestest vähem, 2010. aastal 28% vähem)? Et riigikogusse oleme valinud end esindama samas suurusjärgus arvu naisi (2000. aastal 18, 2012. aastal 20)? Et valitsusse on üks naine siiski alles jäänud (2000. aastal oli valitsuses 2 naist, 2012. aastal 1 naine)?

Midagi on viimase kümnendi jooksul siiski ka paremuse suunas liikunud – vähehaaval, kuid selgelt on ilmnenud muutused inimeste hinnangutes soolise võrdõiguslikkuse temaatikaga seoses. Võrdluses 2005. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringuga möönavad 2009. aasta monitooringu autorid, et täheldatav on teadlikkuse kasv soolisest võrdõiguslikkusest ning ebavõrdust peetakse üha vähem õigustatuks. Nii arvas 2009. aasta monitooringus 47% eestimaalastest, et meeste positsioon ühiskonnas on märgatavalt või natuke parem kui naistel ning vastupidises oli veendunud 8%. Muutus näib seega ilmnevat inimeste isiklikes hinnangutes olukorrale, kuid reaalsete ühiskondlike või poliitiliste sammudeni jõutud pole.

Ilmselt tuleneb see paljuski asjaolust, et soorollidest tingitud ebavõrdsus ilmneb sügavamal ja varjatumal kujul just intiimses eraelulises sfääris. Ühelt poolt puudutab see soorolle kodus ehk mehe ja naise vahelisi isiklikke suhteid olgu siis raha, otsustusõiguse või kodutööde jagamisel. Teisalt näib ka palganumbri avaldamine kuuluvat Eesti ühiskonnas intiimsfääri, kus rääkimine teenistuse suurusest on vaikival kokkuleppel tabu. Kõik, mis me selle kohta tuttavatelt või sõpradelt kuulda võime on enamasti tagasihoidlik konstateering „alati võiks rohkem olla“. Mõlemal juhul on tegu teemaga, mida heas seltskonnas ei lahata ja avalikus ruumis seega konkreetsete näidete ja probleemide najal veelgi harvem. Seega tajuvad inimesed meeste ja naiste ebavõrdsetes positsioonides järjest enam probleemi, kuid üldistes avalikes aruteludes seost oma elu või lähikondsetega ei nähta. Ilmselt näib intiimsfääri kuuluvate teemade avalik (veel enam poliitikate abil) reguleerimine inimestele ka kohatu.

Eesti viimase 20 aasta vältel kestnud isearengu puhul tuuakse sageli esile 90ndate kartmatut ja selget pööret, meie juhtide julgust ja otsustavust teha kiireid, radikaalseid ja sageli ka ebapopulaarseid otsuseid. Nii on ka soolise võrdõiguslikkuse arendamiseks tehtud julgeid ettepanekuid. Viimase 10 aasta jooksul on kõlanud korduvalt üleskutseid sookvoote lausa jõuga läbi suruda, sest mis tahes ühiskond on konservatiivne ja ei taha kohe muutuda. Leebemas sõnastuses, kuid otseste soovitustena Eesti poliitikakujundajatele on eksperdid välja käinud ka ideed lapsehoolduspuhkuse osast, mida saaks kasutada vaid isa, palkade jõulisemast avalikustamisest ja monitoorimisest. Ühtki neist ettepanekutest pole rakendatud.

Miks muidu nii julgelt ning otsustavalt käituv Eesti poliitiline eliit ei julge soolise võrdõiguslikkuse teemal jõulisemalt edasi minna ning ebavõrdsust vähendavaid meetmeid „jõuga läbi suruda“? Miks paljude küsimuste puhul pole arutelud ning ühiskondlik mõistmine olulised, kuid soolise võrdõiguslikkuse puhul nenditakse nimelt, et „ühiskond pole selleks veel valmis“? Kui suur osa eestimaalastest ütleb, et meeste positsioon ühiskonnas on parem kui naistel, siis võib eeldada, et ühiskond on muutusteks valmis, iseasi muidugi millisteks ja millises mahus.

Põhjus, miks sääraseid muutusi poliitilisel tasandil välditakse või mõningast aktiivsust üksnes matkitakse, peitub tõenäoliselt hoopis selles, et senine radikaalne ning kiire otsustusprotsess kuulub oma olemuselt maskuliinkultuuri juurde. Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi teadlaste 2008. aasta uuringu kohaselt on Eesti poliitilises kultuuris üheks alusväärtuseks just maskuliinsus. Edendades soolist võrdõiguslikkust ning seeläbi tuues otsustusprotsessi feminiinseid väärtusi, võiks radikaalsete, omapäi ning kiirete otsuste tegemise võimalus sattuda ohtu. Feminiinseteks väärtusteks peetakse muuhulgas koostöövalmidust, empaatiat, hoolimist ja paindlikkust -  selliste väärtuste esiletõus murendaks märgatavalt maskuliinkultuuri ning sunniks kiired otsustajad ebamugavate läbirääkimislaudade taha.

Samas on põhimõttel „ühiskond pole selleks valmis“ muidugi oma tõetera sees – reeglid ja normid, mis tulenevad sisemistest väärtustest on enam järgitavad. Ometi võivad ka algselt uued välised normid vormuda sisemisteks veendumusteks. Seega pole küsimus niivõrd kvootides, nende ulatuses või rakendusvaldkondades, vaid hirmus, et midagi tõesti nende tulemusel muutub ja senine tasakaal(utus) saab häiritud. Seega on küsimus ikka ja jälle valitsevates väärtustes.

Eelneva taustal tuleks küsida: kui individuaalsel tasandil tunnetatavatest ebakõladest vaikitakse ning poliitiline eliit ei suuda või ei soovi väärtuste muutust aktiivselt suunata, siis kuidas üleüldse edasi minna?

Näib, et ainus võimalik lahendus alusväärtuste muutumiseks peitub just inimese tasandil. Vaid indiviidide süvenev surve ja „tellimus“ tajutava ebavõrdsuse leevendamiseks saab sundida poliitikat muutuma suunas, kuhu see iseseisvalt triivida ei söanda. Ometi on sellise tellimuse kujunemiseks oluline ja vältimatu, et inimesed oma kujunevaid ootusi väljendaksid, tajutavast ebavõrdsusest räägiksid ja väärtusi peegeldaksid.

Kui teadmine Euroopa suurimast palgalõhest ja naiste suurest majanduslikust sõltuvusest ei aita ning kvoodijutt mõjub mahakäinud plaadina, siis tulebki ehk zoomida hoopis lähemale? Äkki on meie senine avalik arutelu soolise võrdõiguslikkuse ümber olnud oma olemuselt liialt teoreetiline, ilma inimliku näo ja hääleta? Ehk on palgalõhe suurusest olulisem see, mida mu kolleeg või naaber sellest kõigest arvab? Ja veel olulisem küsimus näib olevat: miks me ometi sellest tajutavast ebavõrdsusest isiklikul tasandil omavahel ei räägi? Kuigi ebavõrdust tunnistatakse, siis teisalt peetaksegi seda õigustatuks ja loomulikuks? Ehk lepivadki paljud meie seast vaikides trööstiga, et kui meeste puhul kipub paika pidama esimeste heitmine ja tagumiste tapmine, siis naised näivad keskmikena ikka koju tulevat?

Autor: Raul Lobanov, Harry Tuul