18. aprill 2012 kell 11:11

Soros: euroliidu taandumine riikideks tuleb peatada

ELi ähvardab taandumine majandusliidult eraldiseisvate riikide rahvuskeskseks koosluseks ja see trend tuleb ümber pöörata, ütles investor George Soros.

Kaugel vaibumisest, on eurokriis viimastel kuudel võtnud pöörde halvenemise suunas. Euroopa Keskpangal õnnestus tärkavat likviidsuskriisi leevendada läbi pikaajalise refinantseerimise, laenates ligi triljon eurot Euroopa pankadele ühe protsendise intressiga (LTRO). See samm ostis märkimisväärset kergendust Euroopa finantsturgudele ja järgnenud ralli hägustas aluseks olevat mandumist, kuid see ei pruugi kesta enam kaua.

Fundamentaalsed probleemid ei ole lahendatud. Tegelikult on vahe laenu andvate ja laenu võtvate riikide vahel kasvanud. Kriis on sisenenud faasi, mis võib olla vähem volatiilne, kuid potentsiaalselt letaalne. Kriisi puhkedes oli eurotsooni lagunemine kujutlematu: varad ja kohustused nimetatud ühisraha riikides olid niivõrd omavahel segunenud, et lahtiütlemine kutsunuks esile kontrollimatu kokkuvarisemise. Kuid kriisi jätkudes on eurotsooni finantskriis üha enam ümber orienteerunud mööda rahvuslikke piire.

See trend on jõudmas pöördepunkti. LTRO lubas Hispaania ja Itaalia pankadel osaleda väga kasumlikus ja madala riskiga kasumiteenimises oma riigivõlakirjades. EKP sooduskohtlemine Kreeka võlakirjadele on heidutanud teisi investoreid omama riigivõlga. Kui see kestab veel mõned aastad, saab eurotsooni lagunemine võimalikuks ilma kokkuvarisemiseta - omlett võidakse valmistada mune lõhkumata - kuid see jätaks võlausaldaja riikide keskpankadele suured ja raskesti jõustatavad nõuded võlgnikriikide keskpankade vastu.

Saksa Bundesbank on seda ohtu mõistnud. Ta osaleb nüüd kampaanias määramata rahapakkumise laiendamise vastu ja on alustanud meetmetega, mis piiraks võimalike kaotusi võimaliku lagunemise korral. See loob isetäituvat ennustust: kui Bundesbank alustab enda kaitset võimaliku lagunemise eest, peavad kõik sama tegema. Turud on hakanud seda peegeldama.

Bundesbank karmistab ka laenutingimusi kodus. See oleks õige poliitika, kui Saksamaa oleks eraldiseisev riik, kuid eurotsooni suurtes võlgades riigid vajavad hädasti tugevamat nõudluse Saksamaalt, et vältida majanduslangust. Ilma selleta eurotsooni fiskaallepe, millega nõustuti eelmise aasta detsembris, ei saa kuidagi tööle. Suure võlakoormusega riigid kas ei suuda rakenda vajalikke meetmeid, või kui nad seda teevad, nad ei täida oma eesmärke, kui kärbuv kasv ajab alla ka eelarve tulud. Mõlemal juhul võlakoormus tõuseb ja vahe konkurentsivõime osas Saksamaaga laieneb.

Olenemata kas euro püsib, seisab Euroopa silmitsi pika majandusseisaku või millegi halvemaga. Teised riigid on läbi teinud sarnaseid kogemusi. Ladina-Ameerika riigid kannatasid kadunud kümnendi pärast 1982. aastat ja Jaapanis on stagneerunud veerand sajandit, mõlemad on siiski säilinud. Kuid Euroopa Liit ei ole riik ning on ebatõenäoline, et ta samadel tingimustel jääb püsima. Deflatsioonilise võla lõks ähvardab hävitada endiselt puuduliku poliitilise liidu.

Ainus võimalus pääseda lõksust on tunnistada, et praegune poliitika on kahjulik ja muuta kurssi. Ma ei suuda soovitada lihtsat plaani, kuid toon esile kolm tähelepanekut. Esiteks, eurotsooni eeskirjad on ebaõnnestunud ja neid tuleb radikaalselt muuta. Kaitstes status quo, mis ei toimi, teeb asja vaid hullemaks. Teiseks on praegune olukord äärmiselt ebanormaalne ja mõned erakorralised meetmed on vajalikud, et taastada normaalsus. Lõpuks, uued reeglid peavad võimaldama finantsturgudele omast ebastabiilsust.

Et olla realistlik tuleb praegune eurotsooni reguleeriv fiskaallepe võtta lähtepunktiks. Muidugi, mõned juba nähtavad vead tuleb muuta. Nimelt, „kompaktne” peaks arvestama nii äri- kui ka finantsvõlgu ja valitsuste eelarvetest tuleks eristada investeeringud ja jooksvad kulutused. Et vältida petmist, mida võib investeeringuks pidada, peaks selle heaks kiitma Euroopa ametkond. Laienenud Euroopa Investeerimispank võiks siis investeeringuid kaasrahastada.

Kõige olulisem, et tuleb leida mõned erakorralised meetmed toomaks tingimused tagasi normaalseks. ELi fiskaallepe sunnib liikmesriike igal aastal vähendama riigivõlga kahekümnendiku võrra summast, mis ületab 60% SKPst. Teen ettepaneku, et liikmesriigid ühiselt premeerivad hea käitumise eest, võttes eelnimetatud kohustuse üle.

Liikmesriigid on andnud oma õigusi üle EKPle ja keskpank on praegu teeninud umbes 25 miljardit eurot aastas. Emissiooniõigused on Citibanki Willem Buiteri ja Goldman Sachs’i Huw Pilli hinnangul iseseisvalt väärt 2-3 triljonit eurot, sest nad toovat rohkem sisse, kui majandus kasvab ja intressimäärad normaliseeruvad. Eriotstarbeline institutsioon (EI), omades neid õigusi, võiks kasutada EKPd rahastamaks võlakirjade soetamist rikkumata Lissaboni lepingu artikli 123.

Kui riik rikub fiskaallepet, siis ta kas osaliselt või täielikult kaotab preemia ja on kohustatud maksma intressi võlale, mis kuulub EIle. See sunniks tõepoolest karmile eelarvedistsipliinile.

Premeerides head käitumist, ei saa eelarve kokkutõmbamisest enam deflatsioonilise võla lõks ja väljavaated paraneks radikaalselt. Lisaks sellele, et vähendada konkurentsilõhet, kõik liikmed peaksid suutma refinantseerida oma olemasolevat võlga sama intressimääraga. Aga see eeldaks suuremat eelarve integreerimist, nii et sellele üleminek toimuks järk-järgult.

Bundesbank ei nõustu kunagi nende ettepanekutega, kuid Euroopa institutsioonid peaksid võtma neid tõsiselt. Euroopa tulevik on poliitiline küsimus ja seega väljaspool Bundesbank pädevust otsustada.

Autor: George Soros, Harry Tuul

Hetkel kuum