Kes seda paberraha tahab?

Inimesed koonduvad üha enam linnadesse ja koos inimestega lahkuvad maalt ka teenused. Riigid on püüdnud leida viise, kuidas pidurdada teenuste lahkumist, et maapiirkonnas säiliks elamisväärne keskkond. Rootsi leidis aastate eest, et kui pangad vähendavad maapiirkondades kontorite ja sularahaautomaatide arvu, siis hakkab riik neid teenuseid koostööpartneri kaudu pakkuma. Kuulutati välja hange, et leida teenusepakkuja 15 linna ja 43 piirkonda, kus polnud enam kedagi, kes elementaarseid pangateenuseid osutaks. Lahenduse käivitamine ja käigushoidmine maksis maksumaksjale sadu miljoneid Rootsi kroone. Sellel aastal avastati, et teenust kasutab vaid 3500 inimest (Rootsis on ligi 9,4 miljonit elanikku). Valitsuse arvutuste kohaselt oleks odavam need 3500 inimest kaks korda kuus taksoga lähimasse pangakontorisse viia kui süsteemi töös hoida.

Eestil tasuks sellest näitest õppida: teenuse olemasolu ei garanteeri selle kasutamist. Me sooviksime, et Eestit kataks efektiivne ühistranspordivõrgustik, kuid kas me kasutaksime seda? Ja isegi kui kasutaks, siis kui tihti? Sularaha vajaduse rahuldamisega maapiirkondades on sama dilemma: kui oleks olemas viis teenust pakkuda nii, et sellel oleks piisavalt kasutajaid, siis teeksid pangad seda hea meelega. Ent kui kasutajaid pole, siis pole mõtet teenuse pakkumisse raha matta.

Eesti on nii väike riik, et meil võiks olla üks sularahaautomaatide võrk kõikidele pangaklientidele. Iga viies Eesti sularahaautomaat asub piirkonnas, kus on juba mõni teine automaat. Võrkude ühendamise tulemusena oleks ehk ka maapiirkondade automaatidel kasutajaid niipalju, et nende ülalhoidmine oleks mõttekas. Mulle tundub pankade ühisvõrk kõige kiirem ja odavam viis, kuidas tagada paberraha olemasolu kõikides nendes Eesti asulates, kus on selle kasutajaid. Selge on see, et sularahaautomaadid ei jõuaks siis kõikidesse valdadesse, sest automaadi tööshoidmiseks on vaja siiski paari tuhandet tehingut kuus. Ühisvõrgu loomise eeldusena ei peaks kõik pangad panustama mitte ainult linnade, vaid ka maapiirkondade automaatidesse, kuid ma olen kindel, et aja jooksul hakkavad pangad mõistma selle koostöö vajalikkust.

Paratamatult on siiski paberraha on muutumas harulduseks. Moodsas maailmas on pangakaardi või mobiiliga võimalik maksta juba nii taksos, turul kui politseiautos ning varsti näeme ka traktoristi, kes palub kliendil kartulite muldamise eest tasumiseks kasutada kaardi- või mobiilimakset. Küsimus ei ole ju selles, et maapiirkondades on tingimata vaja sularaha, vaja on moodust, kuidas omavahel tsiviliseeritud viisil arveldada. Paberraha puudumine ei tohiks pärssida inimese elukvaliteeti. Tõeline vabadus on see, et iga eestimaalane saab igal ajal valida kahe-kolme makseviisi vahel, mitte sõltuma ühest lahendusest.