13. oktoober 2012 kell 9:01

Arvamus: Puutumatud saadikud

Kalle Palling on riigikogu liige. Teda kahtlustatakse muu hulgas pistise võtmises. Ma ei ole kuulnud, et ühel kenal hommikul oleks politseitöötajad tema uksele koputatud ja viisaka vaoshoitusega tema elamise läbi sobranud, kirjutab ajakirjanik Hannes Sarv.

Kalev Lillo on samuti riigikogu liige. Teda kahtlustatakse erakonnale läbipaistmatu pärituoluga raha vahendamises. Ka tema kodu on läbiotsimise ebamugavusest säästetud.

Mõlema riigikogu liikme kahtlustused kõlavad kaunis tõsiselt, aga ma usun, et läbiotsimisi ei korraldatud, kuna antud menetluses otsustasid prokuratuur ja politsei, et neid pole lisatõendite kogumiseks vaja, need poleks põhjendatud. Kuid on ju veel üks võimalus. Ehk otsustati läbiotsimisi mitte korraldada, kuna tegemist on riigikogu liikmetega, keda kaitseb muu hulgas ka saadikupuutumatus?

Priit Toobal on samuti riigikogu liige. Teda kahtlustakse teise inimese kirjade varastamisele kaasa aitamises ja raamatupidamisdokumentide võltsimises. Et tema osas süüdistus küpsem oleks, otsiti läbi tema kodu. Samasse kirjavarguse juhtumisse segatud Lauri Laasi kodust otsiti samuti lisatõendeid.

Tegelikult on see, mis nüüd Laasi-Toobali osas tänu õiguskantsleri tähelepanekutele välja tuli, päris piinlik - eriti prokuratuuri poolt vaadatuna. Lisaks sellele, et antud juhul ei suudetud käituda kooskõlas kehtivate seadustega, võib märgata ka erinevat lähenemist saadikutele, kes poliitilisel maastikul kuuluvad vastasleeri. Halb vaadata, et just opositsiooni kuuluvad riigikogu liikmed on need, kelle osas on endale julgelt rohkem lubatud.

Siin ei saa lähtuda sellest, et kahtlustuse kaalukategooriad on sedavõrd erinevad - on siis või? Ei saa ka öelda, et nende kriminaalasjadega tegelesid eri inimesed nii prokuratuuris kui ka eri politseiasutused, kes tõlgendasid seadust ise moodi. Loeb tulemus. Ja sõltumata isiklikust suhtumisest nimetatud poliitikutesse, nende käitumisele hinnangu andmisest moraalses plaanis, loeb siin kõrgem põhimõte:  võrdne kohtlemine ja võrdsus seaduse ees.

Põhimõtteliselt võiks ju nii ka olla, et mingit saadikupuutumatust ei kehtiks. Oleks ehk täiesti talutav, kui riigikogu liige, keda kahtlustatakse pistise võtmises, erakonnale sala-annetajate raha vahendamises, kellegi kirjavahetuse pihta panemises, raamatupidamisdokumentide võltsimises või jumal teab milles veel, vastutaks samamoodi oma tegude eest, nagu iga teine inimene seda niigi teeb. Aga kas antud näited ei tõesta just seda, et võrdse kohtlemis tagamiseks on meil saadikupuutumatust väga vaja?

Autor: Vilja Kiisler, Hannes Sarv

Hetkel kuum