Ramon Rask: Lutherite räämas hoone kõnetas mind tugevalt

Ehitus ja renoveerimine on teie pikaaegsed hobid.Mida te olete ise renoveerinud? Mulle meeldib ehitada. Mitte ülekantud, vaid sõna otseses tähenduses. See sai alguse lapseeast, kui mu vanemad (isa on jurist, poliitik ja endine Riigikohtu esimees Märt Rask ja ema on jurist Mari Rask - toim) ostsid 1980ndate keskpaigas meile Vihterpalu külla suvemaja krundi. Hakkasime sinna oma jõududega (ema, isa, vend Rasmus ja mina) suvemaja rajama. Sel ajal ju teist võimalust polnudki ja õnneks oli isa „laia profiiliga“ jurist, kes oli kasvanud ehitustöölise peres ja selleks ajaks oma kätega juba mõne maja ehitanud. Seega pidas isa igati normaalseks, et lapsed löövad kaasa alates segu tegemisest kuni seinte plaatimiseni. Ja ka pärast suvila valmimist oleme isaga veel mitmeid puit- ja maakivi ehitisi taastanud.

Looduslikust materjalist ehitamisel on kohe teine maik juures.  Kuigi teismeeas tundus suvilas ehitamine kohati karistusena, siis on mul tagantjärele väga hea meel, et oleme mõlemad vennaga sellises „normaalsuses“ kasvanud. See on andnud võime ja tahte teha asju oma kätega, mis mida aeg edasi, tundub olevat üha haruldasem oskus. Suvemaja ehitusest jõudsin oma maja oma kätega renoveerimiseni – ostsime elukaaslase Marja-Liisa Alopiga mõned aastad tagasi vana maja, kus esialgu oli mõte vanemate, ämmade-äiadega talgu korras mõnepäevane väike remont teha. Läks aga nii, et tapeetimine viis seina mahavõtmiseni, põrandapesu põranda lihvimiseni, köögimööbli väljaviskamine uue ehitamiseni jne. Mingi hetk tabasin end mõttelt, et paaripäevased talgud on kestnud juba aastaid. Aga eks ta nii ole, et kui teed asju kirega, siis kipub aeg lendama. Samas olen ja jään hingelt advokaadiks, see on minu töö ja suurim kirg, aga jah, üks väheseid hobisid, mis ajanappusest sinna kõrvale on veel alles jäänud, on ehitamine.  

Kuidas teie jõudsite Lutheri Masinasaali arendamise projektini?See oli teile esimene suurem projekt vedada. Võtsite ka oma isikliku varaga selles riski. Lutheri Masinasaali renoveerida võtmine on väga mitme asjaolu kokkulangemise tulemus. Sattusin sinna hoonesse kunagi aastaid varem pooljuhuslikult, ja see maja jättis väga sügava mulje: 14 meetri kõrgused laed, suured ja võimsad betoontarindid, maast laeni aknad, avarad pinnad. See maja kõnetas mind ja ta tegi seda samas valusasti, kuna maja oli sel ajal räämas ja hävimisohus.

Läksid mõned aastad ja nägin, et see hoone oli müügis. Kui ma ei eksi, siis seda müüdi enam kui aasta, ja edutult. Müügi edutus tulenes nähtavasti sellest, et selle maja võlu ja valu – muinsuskaitselisus – ei võimaldanud seal paljusid lennukaid ideid realiseerida.Ühel hetkel rääkis aga koolivend Sauelt Uko Paasik, kellest sai hiljem Lutheri Masinasaali projektimeeskonna juht, et Äripäev otsib endale suurt avatud pinda. Kas ma ei tea midagi, mis selleks võiks sobida? Pakkusingi masinasaali ja Äripäevale see pind meeldis. Sealt edasi tegime kuid koostööd kultuuriväärtuste ametiga, et leida tasakaal uue ja vana vahel. 2015. aasta lõpuks jõudsime plaaniga sinnamaani, kus soovist renoveerida ajalooline Lutheri Masinasaal hakkas reaalsus kujunema.    

Mis puudutab seda, kas projekt on suur või väike ja kas riskid on suured või väiksed, siis ma arvan, et projekt on suur ja riskid on suured, kui teed midagi, millest sa aru ei saa. Aga siin tuleb mängu meeskond – need kohad, kus enda teadmisest vajaka jääb, korvab professionaalne tiim. Lutheri Masinasaali renoveerimine ei ole kellegi sooloprojekt, vaid meeskonnatöö võit. Tellija poolel tegi suure töö ära Uko Paasik ja tema veetud projektijuhtimise meeskond. Meil oli hea ja operatiivne koostöö maja peaarhitekt Hanno Grossshmidti ja tema meeskonnaga, samuti olid oma ülesannete kõrgusel projekteerijad, ehitaja, omanikujärelevalve ja muinsuskaitse. See on kompetents, mis maandab riske.

Aga tegelikult on kõik suhteline – olles kahe väikese lapse isa, siis lapsevanemaks olemise vastutusega võrreldes tunduvad kõik muud rollid pigem lihtsad.   

Kuidas tekkis kontakt Natalia Levinaga, kes on Lutheri Masinasaali ehk hoone omanik?Nataliaga oleme selles projektis head partnerid. Natalia ja tema pere on väga pikka aega olnud lähedastes suhetes minu elukaaslase Marja-Liisa ja tema perega ning viimased kümme  aastat olen ma ka advokaadina aidanud Nataliat ja tema peret. Seega on tegemist väga pikaajalise tutvusega. 

Kas olete kuulnud lugu, et algul oli Lutheri hoone broneeritud Google’i peakontoriks Euroopas? Siis aga loobus Google Tallinna tulemast ja Äripäev sai võimaluse.Ei tea sellest kahjuks midagi. See oleks muidugi olnud tore. Samas, selle enam kui kaks aastat kestnud projekti jooksul on nii mõnigi Eesti ja välismaine IT-ettevõte vaadanud masinasaali just selle pilguga, et kas ja kuidas õnnestuks sinna oma “google’i-kontor”“ teha. Aga pool tervest majast on nüüd Äripäeva kontor ja sisekujunduslikult olete ka uue ja vana ühendamise idee ettevõtte Arhitekt11 kaasabil väga edukalt realiseerinud.

Kas sellest hoonest ehituse käigus ka midagi põnevat välja tuli?Aardelaegast ja muinaskalmet me ei leidnud. Pigem läks ehitus üle ootuste üllatustevaeselt, mis on pea iga ajaloolise hoone renoveerija jaoks väga positiivne uudis. See tähendas, et saime püsida esialgsete plaanide raamides.  Kui keerukaks ja üllatusterohkeks osutus kultuuriväärtuste kaitse all oleva objekti renoveerimisprojekt arendajale?See, et Lutheri Masinasaal on Eestis tööstusarhitektuuri ajaloos väga olulisel kohal ja et selle hoone renoveerimisel tuleb meil teha palju ja väga palju koostööd muinsuskaitsjatega, oli ette teada. Nii nagu oli ette teada ka see, et tegu on projektiga, mis saab tugineda vaid kompromissidele. Ma ei liialda, kui ütlen, et muinsuskaitseliste küsimuste lahendamisele on selles projektis kulunud tuhandeid tunde. Samas on lõpptulemus seda kõike väärt.

Tunnustus siinkohal ka kultuuriväärtuste ameti meeskonnale, kellel on väga oluline roll selles, et õnnestuks edukalt suhestada vana ja uut ning kes on mõistnud ka seda, et lisaks maja renoveerimisele on ka oluline, et sellest saaks 21. sajandi funktsionaalne büroopind.

Kellest saavad lisaks Äripäevale Lutheri Masinasaali asukad?Praegu on nimede loetlemiseks veel vara. Natuurilt saavad need olema nähtavasti üürnikud, kes oskavad väärtustada arhitektuuri ja looduslikke selgeid materjale. Oleme majas teadlikult eemale hoidunud plastikust jt kunstlikest materjalidest. Selles hoones domineerivad klaas, metall, betoon, vineer.

Need on üürnikud, kelle jaoks on oluline, et nende kontor ei ole mitte ainult Eesti ja Balti riikide, vaid ka maailma kontekstis erinäoline.  Kas olete juba välja valinud uue projekti, millega tegelema hakkate?Praegusel juhul kõnetas maja mind ja mitte vastupidi. Kui peaksin tulevikus kokku jooksma veel mõne majaga, siis on kõik võimalik. Samas on see minu jaoks advokaaditöö kõrval siiski puhas hobi. Hobi, mida nii suure ja erilise projekti puhul, nagu seda on Lutheri Masinasaali renoveerimine, aitas teostada ligi paarsada pühendunud inimest.

Seega vastan nii: kui on projekt, mis kõnetab, ja kui on meeskond, kes on valmis pühenduma, siis on kõik tehtav.