Green Marine: vajame jäätmekäitluses uusi lahendusi!

Samuti on valdav osa Eesti prügilaid ühel või teisel määral jäänud keskkonnaametile silma mitme rikkumisega.

Mis siis tegelikult toimub meie jäätmekäitlussektoris? Miks see süsteem lonkab? Arvestades elanikkonna pidevat rahulolematust teenuse osutajate suhtes, teenuseosutajatel reegliks muutunud jäätmekäitluskonkursside tulemuste vaidlustamist ja tingimuste pidevat muutmist vahetult pärast võidetud teenuslepingute allkirjastamist, kontrollorganite rahulolematust jäätmekäitlejatega ja seda enam nn mustade, isehakanud jäätmekäitlejatega, keda ei suudeta ei tuvastada ega korrale kutsuda. Kõik see viib tahtmatult mõttele, et ilmselt on tänane jäätmekäitlussüsteem ammendamas.

Kahjuks pole meie salarelv “Teeme ära”, mis igal aastal suure vile ja käraga kutsub üle maailma inimesi kokku laga ja reostust koristama, suutnud meid uskuma panna, et nüüd lõpuks teeme nendele jäätmetele ära. Võta näpust! Üha suurema õhinaga teeme ära, aga tehtud ei saa.

Miks siis ei saa? Miks süsteemiga pole rahul ei elanikkond, jäätmekäitleja ega riik? Meie arvates on probleem selles, et kohalikud omavalitsused on sellest süsteemist vahetute vastutajatena suhteliselt eemale lükatud.

Keskkonnaamet ja kohalikud omavalitsused põrgatavad kirju, selgitamaks välja, kes peaks omanikuta maadel asuvad ebaseaduslikud prügilad likvideerima. Seni on vastutus jäänud keskkonnaametile. Selliste prügistatud kohtade puhastamiseks kulub riigil igal aastal sadu tuhandeid eurosid ning sellega kaetakse vaid väike osa peremeheta alade puhastamisest.

Üldiselt on Eesti kaetud maaomanikega. Isegi siis kui meil on reformimata riigimaa, on sellel omanik riigi näol ju olemas. Riigis on haldusüksused, kes on (peaksid ju olema) peremehed oma piirides – oma valdades ja linnades.

Eesti põhiseaduse § 154 kohaselt kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused (vallad ja linnad), kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt, ning § 157 sätestab, et kohalikul omavalitsusel on seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi.

Sel aastal, tutvudes koos Eesti jäätmekäitlusettevõtetega Ühendkuningriigis Walesis ja Lõuna-Koreas Seoulis sealsete jäätmekäitlussüsteemidega, selgus, et kohalike omavalitsuste territooriumil organiseerib ja vastutab jäätmekäitluse eest täies mahus kohalik omavalitsus. Kohalik omavalitsus (KOV) kehtestab neis riikides maksud ja koormised elanikele ja ettevõtetele, mis on seotud kohaliku omavalitsuse territooriumil jäätmete kogumise, nende käitlemise ja/või taaskasutamisse viimisega.

KOVid ei ole andnud kogu jäätmekäitlust eraettevõtluse kätte, vaadates ise vaid pealt vähempakkumise võitnud jäätmeettevõtte tegemisi. Vastupidi, KOVid osalevad aktiivselt jäätmekäitluse kõigis etappides koostöös eraettevõtetega, koostöös kaardistatakse probleeme ja paremustatakse pidevalt olemasolevat jäätmekäitlussüsteemi ja koos ka vastutatakse oma elanikkonna ees, et süsteem oleks õiglane, läbipaistev ja keskkonnasäästlik. Samuti eeldaks see KOVide omavahelise koostöö loomist selles valdkonnas.

Kui 1990ndatel võtsime õhinal üle ühe Rootsi ettevõtte väljapakutud jäätmekäitlussüsteemi, oli see toona samm edasi. Õppisime ja uurisime eduka Skandinaavia kogemusi jäätmekäitluse valdkonnas. Kuid nüüd näeme, et olemasolev süsteem on ennast ammendamas.

Äripäev on võtnud missiooniks seada kõike ja kõiki Eesti ettevõtlusmaastikul TOPidesse ja pingeritta. Nii tehakse ka jäätmekäitlusettevõtetega. Saan aru, kui seda tehakse vanametalli koguvate ettevõtetega. Kuid kas peavad seal figureerima elanikkonda teenindavad jäätmekäitlusettevõtted, prügimäed ja vee-ettevõtted? Teisisõnu, mida paremini elanikkonda koorid, seda edukam oled, või mida vähem kogutud jäätmeid käitled või silma alt kuskile sokutad, seda edukam oled.

Pigem näeksin Äripäevas hea meelega elanikkonna rahulolureitingute pingerida jäätmeettevõtetega. Samuti näeksin, et need ettevõtted oleksid kohaliku omavalitsuse koostööettevõtted, kelle käive tuleneb KOV elanikkonna suurusest ja kasum taaskasutusse suunatud ressursi müügist.

Olen korduvalt avaldanud seisukohta, et jäätmekäitlusest on saanud omaette suur ning arenev tööstusharu. Kuid kui tahame, et jäätmeid käideldaks, siis peame rääkima eelkõige jäätmete käitlusvõimekuse loomisest kaasaegsel tasemel.

Ainuke võimalus edasi minna on julgelt võtta kasutusele uusi tänapäevaseid tehnilisi lahendusi. Lausa kade on vaadata, kuidas messidel ja näitustel näidatakse uhkeid tänapäevaste lahendustega jäätmete sorteerimisliine, kus elektrooniline silm tunneb ära jäätme materjali, eristades erinevaid plastmasse, kartongi, puitmaterjali, kivi ja betooni ning klaasi lausa värvi järgi. Palju materjale sorteeritakse jäätmevoost välja pneumolaengutega, mis nagu tulistavad jäätme õigesse kogumiskonteinerisse. Kõik need tehnilised lahendused on enamikus Euroopa maades juba olemas!

Kahjuks puudub Eesti ettevõtetel piisav finantsvõimekus, et selliseid täisautomaatikaga liine soetada. Teiseks, meie jäätmevood regiooniti on liiga väikesed, et selliseid julgeid samme ühe üksiku ettevõttega astuda. Iga jäätmekäitlusettevõtte juhi peast käib läbi mõte, et kui täna võitsin vähempakkumise KOVi territooriumil, siis homme võib-olla ei võida ning mida siis selle investeeringuga peale hakata. Vast ainult Tallinn oma kogumahus oleks võimeline andma oma Jäätmete Taaskasutuskeskusele suure ja püsiva jäätmevoo.

Arvan, et üks lahendus võiks olla regionaalsete jäätmete taaskasutusettevõtete kujundamine ehk prügilate juurde selliste sorteerimiskeskuste loomine, kuhu koondataks lokaalsed jäätmevood. Võiksime mõelda ka nn PPP tüüpi ettevõtlusvormile, kus jäätmekäitlusettevõtete kontsern või ühistu ühelt poolt ja KIK teiselt poolt rahastaksid üheskoos selliste moodsate liinide soetamist ja ülespanekut. See muudaks olukorra selliseks, kus prügilasse tulev jäätmevoog läbib kõigepealt tänapäevase automaatse sorteerimisliini, et eraldada kogu taaskasutamiseks kõlblik ressurss.

Taaskasutus kui ringmajanduse vundament on probleemi ees, kus eelkõige hinnatakse ja hinnastatakse sorteeritud jäätmete puhtust. Taaskasutaja vajab vaid puhast paberit, kartongi, klaasi, puitu jne. Ainult siis on kõigel sellel taaskasutusväärtus nii materjali mõistes kui rahalises vääringus. Seeparast on jäätmekäitluse-taaskasutuse tegevuses aksioom, et kõik, mis pole kokku puutunud biojäätmetega, on taaskasutatav. Seda aksioomi silmas pidades piisaks Eestis kolmest-neljast keskusest, kuhu tuleksid jäätmevood sisse, kus toimuks tänapäevane jäätmete sorteerimine ning nende taaskasutusse viimiseks ettevalmistamine. Kui sellest tekib kasum, siis ka see on jaotatav nende vahel, kes koos riigiga/KOVidega PPP-põhiselt on konkreetsesse kõrgtehnoloogilisse sorteerimisliini investeerinud.

Mõistan, et KOVide toomine ettevõtlusesse ei pruugi kõigile meeldida, kuid jäätmekäitlus on eriline kategooria ettevõtluses ning elanikkonnaga dialoogi pidamises, mis seda mitte ainult ei eelda, vaid karjuvalt vajab. Inglismaa oma pikaajalise eraettevõtluse arendusega on seda mõistnud ja peab seda ainuõigeks.

Kui me räägime sellest, millises suunas jäätmekäitlus liigub, siis peame rääkima eelkõige sorteerimis- ja käitlusvõimekuse kiirest ja võimsast suurendamisest. Sarnaste planeeritud tegevuste realiseerimisel julgeksin loota suuremahulist muutust jäätmete taaskasutusse viimisel.

Ilmselt paljud mäletavad, et 1990ndatel kuulsime liigagi tihti hommikuti raadiost ärevaid uudiseid, kus piirivalve on järjekordselt avastanud merereostuse Naissaare või Aegna piirkonnas. Samas süüdistada polnud konkreetselt kedagi, lihtsalt oli nagu avalik saladus, et laev, enne kui sadamasse jõuab, avab laeva põhjas oleva pilsivee kanali kraani ja laseb need veed merre. Selleks ajaks, kui reostus pinnale tõuseb, on sellest kohast juba mitu laeva mööda sõitnud. Aga miks merre? Aga sellepärast, et sadamas ei olnud tookord kellelgi tehnilist ja tehnoloogilist võimekust taoliste jäätmetega tegeleda.

Asi muutus lausa pöördeliselt siis, kui Tallinna Sadam võttis vastu otsuse luua keskkonnaalane struktuur, kellel selline võimekus ja kes selle töö eest vastutab nii keskkonnaameti kui ka sadama ees. Tänaseks on Tallina Sadama tütarettevõte AS Green Marine (GM), juba 10 aastat päev-päevalt teenindanud kõiki Eesti peamistesse sadamatesse saabuvaid laevu kõigi õliseguste jäätmete vastuvõtmisel/käitlemisel ja massilise merereostuse probleemid on iseenesest haihtunud. GMi õliseguste jäätmete käitluskeskuse tehniline võimekus võimaldab teenust osutada ka meie lähinaabritele Lätist ja Leedust ning klientidele kaugemaltki. Kusjuures kogu käitlusprotsess on hea näide ka ringmajanduse põhimõtete edukast ellurakendamisest.

Täheldasime GMis juba mõnda aega, et ehitus-lammutusjäätmete käitlemine käib paljudele jäätmekäitlusettevõtetele üle jõu. Koostasime plaani ja investeerisime uude käitluskompleksi. Augustis saabus meile Iirimaa masinaehitustehasest uhiuus, kolmest loogiliselt omavahel integreeritud masinast koosnev käitluskompleks. Nüüd võime kindlalt väita, et Eestis on vähemalt kuni 25% selle kategooria jäätmete puhul kaasaegne käitlusvõimekus olemas.

Osaledes mitmel ametkondlikul hankel, soovime GMi meeskonnaga veel sellel aastal Eestisse tuua täiesti uudse jäätmekäitlusatribuutika, mis põhineb uudsel konteinersüsteemil ja selle tühjendamiseks loodud kraana tüüpi robotkäe arendusel. Robotkäsi tõstab konteineri üles, konteineri põhi avaneb ning selle sisu tühjendatakse autotranspordil olevasse presskonteinerisse. Usume, et koos sellega muutub jäätmete eelsorteerimine ja nende sorteeritult vastuvõtmine palju loogilisemaks ja tarbijasõbralikumaks.

Ja veel kord taaskasutusest. Jäätmete kui ressursi kasutamisest järgmistes tööstustes saame me rääkida ikkagi siis, kui nad on sorteeritud juba jäätmete tekkekohas nende tekitaja ehk inimese poolt. Ka selleks tegevuseks tuleb luua tänapäevased tingimused. Tihti just paljukorruseliste kortermajade puhul võib kohata situatsiooni, kus keegi hooletu on konteineri kaane käepideme millegi ebameeldivaga ära mäkerdanud. Seepärast otsisime ja ka leidsime sellise süsteemi, kus prügikonteinerite kaaned avanevad jalaga pedaali vajutades. Kõik see võib tunduda väikeste asjadena, aga mõeldes ka pisiasjades meie tublidele inimestele, usume, et just selliste vastastikust tolerantsust ja mugavust kommunikeerivate muutustega hakkab süsteem tööle jäätmete kogumise kui taaskasutuse esmases etapis. Jah, see nõuab algusperioodil olulisi investeeringuid, kuid GM on seisukohal, et vajame muutusi konkreetsete lahenduste näol.

Tänaseks on jäätmekäitlusega seotud küsimused suhteliselt heal tasemel ja liigendatult reguleeritud. Koos ühiskonna arenguga ning kerkivate probleemidega on ka seadusandlus pidevas progressioonis. Üheks probleemistikuga seonduvate küsimuste lahenduseks võiks olla kohalike omavalitsuste uudne integreerimine jäätmekäitlusesse selliselt, et just nemad on selles tegevuses tooni andev pool, kes kehtestab maksud ja koormised oma elanikele ja ettevõtetele, mis on seotud kohaliku omavalitsuse territooriumil jäätmete kogumise, nende käitlemise ja/või taaskasutamisse viimisega. Kuid samuti osaleksid KOVid taaskasutusest saadava kasumi loomisel ning osaleksid selle jagamisel. Täpselt nii töötavad PPP põhimõtetel juba 15 aastat koostöös AS Tallinna Sadam ja AS Green Marine.