Hea arhitekt pole veel ettevõtja

Artikkel

- Uudised
- Lauri Leet
- Lauri Leet, kaasautor
- 5. aprill 2015 kell 5:30
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hea arhitekt pole veel ettevõtja
Valgu sõnul on erialaorganisatsioonid aktiivsed, kuid nende töö oleks edukam, kui ressurss ja toetus oleks neile suurem.Foto: Andras Kralla
Arhitektiks välja koolitatud inimene ei pruugi alati olla hea ettevõtja, kuigi praegu seda vaikimisi justkui eeldatakse, sõnab intervjuus arhitekt ja kultuuriministeeriumi ametnik Veronika Valk.
Vabakutselisena alustanud arhitekti Veronika Valgu sõnul võiks oma maja ehitama asudes kombata piire, et sünniks midagi julgemat või uudsemat. Riigiametnikuna näeb ta võimalust sekkuda otsustesse, mis tegevarhitekti ja ajakirjanikuna tegutsedes jäävad kättesaamatuks, kirjutab 6. aprillil ilmuv Äripäeva erileht Oma Maja.
Olete täitnud nii tegevarhitekti, arhitektuuriürituste vedaja, arhitektuuriajakirjaniku kui ka õppejõu rolli. Miks valisite nüüd riigiametniku tee ja kas see ametikoht loovale hingele igavaks ei kipu jääma?
Tõepoolest, 1998. alustasin vabakutselise arhitektina, võttes osa arhitektuurivõistlustest ja saades selle kaudu tellimusi. Tööd jätkus, ent nii tegutsedes hakkas järjest enam tunduma, et lähteülesanded võiksid olla paremini paigas. Seeläbi astusin uude rolli organiseerija ja kuraatorina, tegelesin Valgusfestivali, Kultuurikatlaga.
Mida rohkem ette võtta, seda rohkem maailmapilt avardub, seega edasine töö tudengite ning arhitektuuriajakirjanikuna olid järgmised loomulikud sammud. Veel seitsme-kaheksa aasta eest poleks osanud ette kujutada, et asun ametnikuna tööle, ent tänasel päeval tundub see just kõige loogilisem tee.
Arhitekt Veronika Valk – hetkel viie tööga seotud mitmekülgne spetsialist
Arhitektuuri- ja disainibüroo Zizi&Yoyo omanik
Kunstiakadeemias arhitektuuriteaduskonna teadustöö juht
Doktorikooli arhitektuuriprogrammi juht
Selle aasta algusest kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik
Euroopa komisjoni juures erinevate taotlusvoorude ekspert
Te ei tunne end selle sammu astumise järel sugugi teisel pool rindejoont asuvana?
Kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunikuna olen nüüd pigem justnagu teisel pool peeglit - teemad on ju samad nii arhitektide, sellest kirjutavate ajakirjanike kui ka valdkonnaga tegelevate riigi või kohalike omavalitsuste ametnike jaoks.
Mida me enda ümber avalikus ruumis näeme, on suuresti seotud sellega, milliseid otsuseid avalikul tasemel vastu võetakse. Tegevarhitekti ja ajakirjanikuna ei ole neisse otsustesse sekkumine eriti võimalik ning siit tuleb välja praeguse töö eelis ning võimalus millegi ära tegemiseks.
Milliseid küsimusi soovite eelkõige uues ametis vedada, kuhu seate prioriteedid?
Valdkonda tuleb tuua juurde ressurssi, nii inimjõudu kui ka raha. Praegusel hetkel on Eesti riigi ehk keskvõimu ja kohalike omavalitsuste ligi 400 planeerimise, arhitektuuri ja ruumilise keskkonna arendamisega tegelevast ametnikust vaid kaks arhitekti taustaga ja seda on ilmselgelt vähe.
Meil on arhitektuurivaldkonna koordineerimine killustunud erinevate ministeeriumite ja ametite vahel ja see on probleem, ent ka arhitektid ise ei ole läinud riigistruktuuri tööle. Miks see nii on?
Kui ma ise protsessis sees olles saan selgemaks, kuidas avalik sektor tegutseb, siis oskan ja julgen kutsuda ka kolleege senisest enam avalikku teenistusse tööle. Ja võimekamate inimeste lisandudes on jällegi ka suurem lootus arhitektuurile ainelist ressurssi avalikest vahenditest juurde võidelda.
Nagu mainisite, ehituse, arhitektuuri ja avaliku ruumiga seotud teemad on Eestis laiali mitme ministeeriumi ja riigiasutuse vahel, kuidas ikkagi seda kõike koondada?
Üldine vastus on, et tuleb näha tervikpilti ja luua maailmavaatelisi seoseid kõigi osapoolte ja asutuste vahel.
Kui meil on käsil näiteks mudelprojekteerimise teema koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga, siis peab mõistma, mida see tähendab ka siseministeeriumi haldusalas või kui räägime näiteks arhitektuuri- või ruumihariduse ja disainiõppe sisseviimisest üldhariduskoolidesse, siis on selge, et tervikpilt sünnib valdkonna koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga.
Kas need kaks teemat – mudelpõhine projekteerimine (BIM) ja arhitektuuriõpe üldhariduskoolides – võiksidki olla ühed teie prioriteetidest?
Kindlasti, ja nende teemadega juba tegeletakse ka aktiivselt. Mudelprojekteerimises on loodud riigiametite vaheline töögrupp, mida juhib majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, ent kuhu kuulub inimesi ka mujalt asutustest, ja ka tarkvaratootjate ja ehitusettevõtjate seast. Ehk siis tegevus ei toimu mitte ainult ametnike ringis, vaid sektoritevaheline koostöö on oluline ja tagab edu.Üldeesmärk on luua riigile e-ehituse visioon. See on oleks siis strateegia, mille abil konservatiivne ehitussektor viia infoühiskonnale järele.
Kuidas seda täpsemalt saavutada?
Eks see täpne arusaam osapoolte vahel veel tekib, aga mina näen seda praegu teenusedisaini võtmes. Ehk me peame ehitise elukaart või siis ka elukeskkonna olelusringi kavandama ja looma teenuste paketina. Projekteerimine, ehitusloa menetlemine, hankemenetluse ja muud taolised teenused peaksid olema tervikuna ellu viidavad tõhusalt ja toimivalt. Tuleb otsida seadusandlusest ja tehnilistest raamistikest üles probleemsed kohad ja proovida neid lahendada.
Kui projekt täidab etteantud nõudeid, võiks ehitusloa Eestis kätte saada paari hiireklõpsuga, nii et menetlus ei kesta mitu-mitu kuud.
Kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõuniku töö eelis on Valgu sõnul sekkuda avaliku taseme otsustesse.Foto: Adras Kralla
Seadusandlusest rääkides, uue planeerimisseaduse ja ka ehitusseadustiku võttis lahkuv riigikogu sel talvel vastu ja suvel need ka jõustuvad, kas tuleks siis hakata neid jälle ümber tegema?
Mina arvan, et see protsess tuleks küll uuesti üle vaadata tõesti, sest eesmärki uued seadused ei täida. Kõik ei ole halvasti, ent töö parandamise nimel peab jätkuma.
Arhitektid ja planeerijad kurdavad eriti meie pealinnas vohava bürokraatia ja venivate menetluste üle, näete siin üldse mingit paranemislootust?
Elukeskkonna arendamine on suuresti ikkagi kohaliku omavalitsuse teema ja ministeerium ei saa otseselt selle töösse sekkuda, ent samas tuleb ilmselgelt see teema käsitluse alla võtta ja üritada koostöös probleemi leevendada. See on üks suur tööpõld, mis seisab ees ja see on omaette teemavaldkond.
Eesti arhitektuurimaastiku olukorda te samas väga halvaks ju ei hinda?
Tore on see, et näiteks arhitektide liidu initsiatiivil toimuvad pidevalt kõrgetasemelised arhitektuuri- ja planeerimise võistlused. Või veel üks äärmiselt positiivne näide: arhitektide liidus tegutseb bürooomanike sektsioon, mis teadlikult loob kontakte ja arendab meie arhitektide suhtlusvõrgustikku välisturgude võimalike partneritega, korraldatakse visiite sihtriikidesse. Arhitektuurikeskus veab jällegi programmi nimega AKU, mille kaudu aidatakse Eesti büroodel välisvõistlustest osa võtta.
Olen ise olnud ka arhitektide liidu eestseisuse liige ja tean, kui tihti tuleb sinna töölauale seadusandjalt erinevate eelnõude tekste, millele palutakse eksperthinnangut. Ja see on kahtlemata positiivne, et arhitektide käest ka sellisel tasemel arvamust küsitakse. Üldse on erialaorganisatsioonid – arhitektide liit ja mitmed teised üksused, mida koondab Arhitektuurikoda, piisavalt aktiivsed, aga kindlasti oleks töö edukam, kui avalik ressurss ja toetus oleks nende tegevusele suurem. Siin ma saan taaskord oma praeguse töö eesmärki – rohkem ressurssi valdkonda – välja tuua.
Kas fakt, et mõni aeg tagasi alustas ka Tallinna Tehnikaülikool kunstiakadeemia ja tehnikakõrgkooli kõrval arhitektuurihariduse andmist, oli teie arvates õige ja hea otsus?
Selle teema juures pööraks tähelepanu kolmele tahule. Esiteks on selge, et konkurents on alati kasulik ja kui meil on üks selles valdkonnas haridust andev ülikool juures, siis on see tervitatav.
Teine küsimus on lõpetajate töölerakendamine. Kasuks võiks tulla riiklik protsessi suunamine nii, et arhitekte rakendataks ühiskonnas laiemalt ruumiliste otsuste tegemisel, et kõik arhitektuuri eriala lõpetanud ei peaks ilmtingimata minema oma arhitektuuribürood asutama. Arhitektiks välja koolitatud inimene ei pruugi alati olla hea ettevõtja, kuigi praegu seda vaikimisi justkui eeldatakse. Näiteks oma tudengeid vaadates näen, et mõni sobikski paremini ametnikuks, teine on jälle pigem ajakirjanikusoonega, kolmas jälle laiema planeerimissoone ja -eeldusega.
Kolmandaks on hariduse juures oluline koostöötahe ja -võime. Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond teeb tegelikult iga päev tihedat koostööd tehnikaülikooli erinevate teaduskondadega, aga kahjuks mitte tehnikaülikooli arhitektuuriõppega. Siin esineb isiklikus plaanis vimma ja tõrksust, mis pikemas perspektiivis ei ole kindlasti jätkusuutlik ja mina isiklikult sellist polariseerumist heaks ei pea.
“Kirjutada ja projekteerida ma korraga ei suuda”
Oma mitmekülgse tegevuse jooksul on Veronika Valk võrdselt hästi toime tulnud nii kirjutamise ja muu verbaalse väljenduse kui ka ruumilise planeerimise, jooniste ja muu arhitekti jaoks spetsiifilise infokäsitlusega. Ta ise märgib, et paralleelselt ta mõlemat tegevust teha siiski ei suuda.
“2013. aastal, kui kaitsesin doktoritööd, olin verbaalsesse maailma nii sisse läinud, et mõnda aega ruumiga tegeleda ei suutnud. Kui mul tuleb palju kirjutada, siis samal ajal paralleelselt ei suuda jooniseid teha ega virtuaalseid mudeleid ehitada. Taolisele ümberlülitusele kulub teinekord nädalaid,” tunnistab ta ning ütleb veel, et üks täiendav töövorm on ministeeriumis jõudsalt lisandunud, millega ta oma varasemas karjääris pole varem nii olulises mahus kokku puutunud – koosolekud. “Nende rohkus on suhteliselt uus, aga muus mõttes on töö iseloom siin minu varem tehtuga sisuliselt sarnane. Kirjutada tuleb jätkuvalt palju,” ütleb ta.
Kuidas üldse üks hea arhitekt leiab tasakaalu planeerimise, ruumilise mõtlemise ning selle sõnastamise ja presenteerimise vahel? Tuleb ilmselt hästi vallata nii ühte kui ka teist?
See on huvitav küsimus. Hea arhitekt oskab kindlasti ka oma tööd sõnastada ja seda artikuleerimise oskust saab ja peab ka arendama. Alates 2009. aastast olen Kunstiakadeemias seotud doktorantuurivormiga “Loomepõhine uurimistöö”, milles utsitame arhitekte oma põhipraktika kõrval ka kõike tehtut pidevalt sõnastama.
Arhitektil on lisaks kõne- või kirjakeelele veel üks – visuaalne – väljendusvahend juures, aga see ei tähenda, et näiteks tellijate puhul võib alati jooniste lugemise oskusele lootma jääda. Hea arhitekti juures on ülioluline ka koostööoskus, sest üksi ei suuda keegi mõnd suuremat ja keerulisemat maja valmis teha.
Kas vähene oskus ja tahe koostööks võikski olla üheks suurimaks erinevuseks Eesti ja muu maailma arhitektuurimaastiku vahel?
Seda viimast olete oma õpingute ja praktika käigus kogenud nii Austraalias, Lääne-Euroopas, USAs kui ka Hiinas. Jah, see on kindlasti üks erinevus. Selle illustratiivseks näiteks on ka meie väiksed arhitektuuribürood, mille keskmine töötajate arv on kõigest 1,8.
Koostööoskus ja koos tegemise rõõm on olulised juba seetõttu, et arhitektil peab olema väga suur soov inimolevuse tahtmisi ja vajadusi tundma õppida, millele peab lisanduma tõsine teadmistepagas kõiksugustest ruumilistest, tehnoloogilistest ja esteetilistest võimalustest, mille abil neid soove täita.
Kes on üldse arhitektile ideaalne tellija?
Võib-olla taoline, kel on küll läbi mõeldud küllalt selge lähteülesanne ja visioon, milleni tahetakse jõuda, kes aga samas jätab arhitektile siiski võimaluse ka välja pakkuda midagi niisugust, mille peale inimene ise ehk ei tule.
Mida arhitektina soovitad inimesele, kes hakkab maja – oma kodu või suvilat – rajama?
Arhitektina julgustaksin veidi kompama ka piire, et sünniks midagi julgemat või uudsemat. Loomulikult algab asi tegelikult õigest krundivalikust – see peab olema väga selgelt läbi mõeldud. Kel on idealistlik kujutluspilt, et ta saab maaelu nautida kusagil äärelinnas, võiks enne krundiostu kolm korda oma otsust kaaluda.
Soovitaksin vaadata pigem kompaktse linnaasumi poole, kus elulised vajadused on lahedasti kaetud ja transpordile ei kulu sedavõrd palju aega ja energiat. Valglinnastumise vastu olen ma kindlasti. Meil on Tallinna ja ka teiste suuremate linnade ümber liialt palju näiteid, kus läbimõtlemata ehitatakse mõned hoonekarbid põllule, kuid vajaliku taristu rajamine ja selle teenindamine on nii kallis, et toimivat elukeskkonda ei teki.
Olete elanud nii Melbourne'is, Pekingis, New Yorgis, Barcelonas – kus on olnud parim elukeskkond?
Kuidas olete end suutnud nii erinevates kohtades sisse seada? Seal, kus ma igal hetkel olen olnud, seal ongi sel hetkel ka parim. Igal pool olen elanud ökonoomselt ja läbimõeldult, näiteks autot pole mul olnud kusagil, sest olen valinud elukohaks piirkonnad, kus saab ilma hakkama.
Nii igapäevase olme kui ka loomingu puhul köidavad mind ülesanded, kus tuleb kõigele eluks vajalikule leida koht oma eluasemes kompaktselt, mahtudes ära väikesele pinnale. Näitena võib tuua ühe mu hea sõbra, Hongkongi arhitekti Gary Changi 32 m2 korter, kus tema pere on elanud viis põlve järjest, ja mille tark ja läbimõeldud ruumipaigutus on kajastust leidnud muu seas ka CNNis.
Hetkel kuum