28. november 1995
Jaga lugu:

Kas pangahoiuste kindlustamine on vajalik?

Hoiuste kindlustamise süsteem terminoloogilisest aspektist oleks nagu lihtne. Keegi kindlustab panka paigutatud deposiidi ehk maksab hoiustajale välja hoiuse panga pankrotistumise korral. Kes aga peaks väljamakse hoiustajale tegema?

Peab arvestama , et kulutused võivad olla väga suured. Hoiuste kindlustamine on oluline täiendus panga majanduslikele normatiividele ja pangajärelevalvele. Kui hoiused on kindlustatud järelemõtlematult, võib see tuua endaga kaasa suuri kulutusi ja makromajanduse tasakaalustamatuse.

Euroopas loodi esimene hoiuste kindlustamise riiklik süsteem T?ehhoslovakkias 1924. aastal. USAs viidi riiklik hoiuste kindlustamise süsteem sisse 1933. aastal suure depressiooni järel. Nüüd on hoiuste kindlustamise süsteemid mõningate iseärasustega kehtestatud enamikus riikides.

Hoiusekindlustuse peaülesanded on arveldussüsteemi kaitsmine ja väikehoiustajate kaitse. Tuleb arvestada sellega, et kindlustuse süsteem ei tekitaks vastupidiseid stiimuleid ega vastanduks turureeglitele.

Hoiuste kindlustamine peaks süvendama elanikkonnas usku hoiuste ohutusse, pangasüsteemi stabiilsusesse ja tegevuse arukusse ning looma võimaluse väikestele pankadele konkureerimiseks suhteliselt võrdsetel alustel suurte pankadega. Ta peab pisendama panga võetavaid riskivõimalusi, kuna pangal on eelnevalt teada potentsiaalsed kulutused, ja vähendama hoiuste kontsentratsiooni, samuti reguleerima pankade tegevust hoiuste kaasamisel.

Hoiuste kindlustamine ergutab efektiivsüsteemi pankade sulgemiseks, eesmärk pole siinjuures mitte pankade kui asutuste, vaid ainult nende hoiustajate kaitsmine.

Hoiuste kindlustamisel ei tohiks ignoreerida moraalset ohtu. Kui hoiused on täielikult kindlustatud, siis pank valib suuremate tuludega ja suurema riskiga aktivate portfelli. Kõrge riskitasemega pangad maksavad suuremaid intresse ja seoses sellega võivad nad kaasata rohkem hoiustajaid. Hoiustajatel ei ole põhjust hoiuseid välja võttas, kuna need on täielikult kindlustatud. Tegelikult tähendab see, et kasum kuulub pangale, samal ajal kaod või kahjumid muutuvad ühiskondlikuks.

Kui hoiuste kindlustamise süsteem ergutab kõrgendatud riskile, siis ta kahjustab turujõude. Kui on valitud ebaõiged stiimulid, siis ei ole pangajärelevalvel võimalik situatsiooni pankades kontrollida.

Kinnise süsteemi juures tähendab see seaduse või eeskirja puudumist, mis kohustaks riiki või kedagi teist panga pankrotistumise korral välja maksma hoiused. Süsteemi eeliseks on tema paindlikkus, puuduseks see, et ta ei ole eeskirjaga reguleeritud ning võib olla poliitilise surve objekt, ta on aeglaselt lahendatav ja elanikkonna ootustele vähem vastuvõetav. Praegu esineb ühel või teisel kujul kinnine hoiuste kindlustus kõikidel riikidel.

Avalik hoiuste kindlustus on seadusandlusega reguleeritud, on täpselt määratletud, millised passivad on ette nähtud hoiuste katmiseks, kes peab väljamakse teostama ning millise skeemi järgi. See süsteem võimaldab hoiuste väljamaksmise kulutuste katmisele kaasata hoiustajaid, kui pank pankrotistub. Seoses sellega on avalik hoiuste kindlustamise süsteem riigile odavam kui kinnine ning seega eelistatud.

Avaliku hoiuste kindlustamise süsteemi juures võib vastutus jaotuda riigi ja erafirma vahel, s.o segakindlustus. Hoiuste väljamaksmise kulutused võivad esiteks jaotuda pankade, hoiustajate ja riigi vahel. Süsteemi võib administreerida pank ja riik või ainult riik. Riiklik vastutus võib olla pandud eelarvele, kuid see tekitab moraalse ohu. Erafirmade poolt hoiuste kindlustamine ei ole samuti ennast õigustanud, kuna erafirmadele pankade sulgemiseks või hoiuste annulleerimiseks antavad õigused ei vasta eesmärkidele. On kasutusel erivariant, kus hoiused kindlustatakse pankadevahelise vastastikuse kokkuleppe korras, kuid ka see praktika on kaotamas oma tähtsust.

Enamikus riikides on kasutusel segasüsteem, kus pangad, hoiustajad ja riik võtavad finantsriski kandmisest osa ja administreerivad süsteemi. Mida suurem osa kuludest on pankade ja hoiustajate kanda, seda enam väheneb moraalne oht. Hoiuste kindlustamine peab olema kohustuslik, vastasel juhul ei pruugi tugevad pangad soovida süsteemis osaleda, väikesed ja nõrgad pangad võivad aga pankrotistuda.

Väga tähtis on, millisel määral kindlustada hoiused. Praktikas on välja kujunenud osaline kindlustus. Limiit on sõltuv hoiuse ja väljamakse suurusest, keskmisest tulukusest. Võib kehtestada diferentseeritud hoiuste katte, näiteks 100% põhisummalt, 50% kuni järgmise piirini ja ilma katteta jääv.

Harilikult kuuluvad katmisele ainult hoiused ja siia hulka arvatud instrumendid. Ei kaeta deposertifikaat-tüüpi instrumente. Riigi ja kommertsettevõtete hoiuseid harilikult ei kaeta. Mitteresidentide hoiustesse suhtutakse samuti kui residentide hoiustesse. Välisvaluuta hoiused kaetakse analoogiliselt rahvusliku valuuta hoiustega jooksva vahetuskursi alusel. Harilikult hõlmatakse kindlustusega ainult pangad ja selle järel teised hoiuseid vastu võtvad asutused.

Hoiuste segakindlustuse puhul on tavaline ka hoiuste kindlustusfondi asutamine. Fondi vahendid moodustatakse laekumistest ja osamaksudest ning fondi vahendite investeerimise tuludest. Fond peaks olema juriidiline isik finantsautonoomiaga.

Seadus peab kehtestama vahendite investeerimise korra, laenude saamise tulevaste sissemaksete või kasumi arvel, kui fondil ei jätku vahendeid kohustuste katmiseks. Fond võib saada laenu keskpangalt, kuigi seda praktikat ei kiideta heaks. Riik peaks olema esindatud valitsuse või keskpanga näol, kes võib anda fondile osa kasumist, kuid ta ei tohiks vahetult tegeleda fondi asjadega. Kommertspank ei saa näidata oma osa panga bilansis aktiva poolel ega esitada nõudeid fondile tegevuse lõpetamiseks.

Jaga lugu:
Hetkel kuum