Aap Tänava arvamusavaldus (ÄP, 22. 11.) ütleb välja lihtsa tõe, et ääremaade elu edendamiseks on üksainus tee ja see on raha suunamine Tallinnast välja. Ta pakub välja ka idee pealinna üleviimiseks Paldiskisse. Meie, saartel elavad inimesed, ei ole julgenud oma unistustes küll nii kaugele minna, kuid mõne riigiameti, nt veeteede ameti ümberpaigutamiseks saartele oleme oma mõtetes küll jõudnud. On ju saartel hädasti vaja lisatöökohti ja ka ajude juurdevoolu. Selle mõttega loodi viis aastat tagasi tolleaegse Eesti teadusnõukogu otsusega saarte instituut, mille toetamisest praegune teadus- ja arendusnõukogu eesotsas peaministriga tahab loobuda.

Kahjuks vahelduvad regionaalministrid kiiresti ja kui värskel ministril hakkab tekkima asjadest arusaamine, vahetatakse ta jälle uue vastu.

Minul kui saarte instituudi töötajal on paari viimase aasta jooksul kinnistunud arusaamine, et regionaalpoliitika on meile teema, millest on moodne rääkida, kuid kuna selle tegemine nõuab ka raha jagamist ja eelnevate mängureeglite kokkuleppimist, siis on kasulikum edasi toimida nii, nagu seni on toimitud, s.o iga minister teeb regionaalpoliitikat oma ministeeriumis oma reeglite järgi.

Mis puutub saarte elanike ja meie instituudi ühistesse katsetesse jõuda vähemalt saari puudutavates küsimustes reegliteni, siis veel eelmine riigikogu koosseis kiitis heaks regionaalpoliitika kontseptsiooni. Tollane regionaalminister Heiki Nestor tegi katseid saarte ja mandri vahelise transpordi- ja muude igapäevateenuste riikliku tagamise põhimõtete väljatöötamiseks seaduseelnõuna.

Muidugi on programmide tegemine kiiduväärt algatus juhul, kui sellele eelneb korralik analüüs ja ülejäänud valitsuskabineti heakskiit ning kaasneb rahaline kate. Nüüd on küll valitsus põhimõtteliselt heaks kiitnud Ants Leemetsa algatatud kuus regionaalpoliitilist programmi, kuid raha, mis selleks otstarbeks riigieelarve eelnõus on varutud, on esiteks oluliselt väiksem kui möödunud aastal erinevate ministeeriumide käsutuses olnud analoogse suunitlusega summad. Viimastel andmetel on jäänud umbes 40 miljonit krooni uuele programmile.

Tegelikult on saarte regioonile vaja nii pikemaajalist seadust saarte asendist tulenevate ja kiire turumajandusele üleminekuga võimendunud, ainult saartele omaste ebakohtade pehmendamiseks kui ka programmi. Viimane peaks nägema ette saarte tehnilise ja sotsiaalse infrastruktuuri viimise samm-sammult sellisele tasemele, mis looks eeldused püsiasustuse säilimisele väikesaartel. Mitmel saarel on püsiasustuse katkemine praeguse olukorra säilimisel reaalne.

Seadus peaks sätestama, mille alusel riik võtaks enda kanda osa saarte ja mandri või saartevaheliste vee- ja õhuteede korrashoiust ja arendamisest ning vähemalt saarte elanikele transpordi ja teiste elementaarsete teenuste taskukohaseks tegemisest. Viimastel aastatel on saarte transporti riiklikult toetatud. Kuid vähesed teavad, kui palju on see nõudnud energiat inimestelt, kes parajasti mingi saare elanike ülemeretransporti korraldavad ja selle vajadust peavad selgitama. Siiani on jäänud üles rida lahendamata küsimusi, mis nõuaks ühiskondlikku kokkulepet:

-- keda tuleks üleveo teenuse puhul toetada, kas teenuse osutajat või kasutajat;

-- kas teenuse kasutaja toetamisel tuleks teha vahet saarlase ja mittesaarlase vahel või toetada kõiki;

-- kas saarte- või saarte ja mandri vahelised veeteed ja laevade sildumiskaid on riiklikud teed või jäetakse nad saarte kogukondade hallata;

-- kas Ruhnu sadam omab tähtsust ainult grupile, kes on sinna elama asunud või on tal eelkõige tähtsust riigi piirikaitse ja veeteede kasutamise seisukohalt;

-- kas on loomulik, et saarlane, kes sõidab oma naabermaakonda üle mere kõige otsemat teed, tuleb 20 km läbimiseks maksta 245 krooni neljaliikmelise sõiduseltskonna kohta;

-- kas Eesti riigil on õigus suunata 51% tema omanduses olevat ASi Eesti Telefon tegema mingit osa investeeringuid riiklikust regionaalpoliitikast lähtuvalt;

-- kuidas suhtuda Eesti teadus- ja arengunõukogu taotlusesse munitsipaliseerida Eesti saartele suunatud teadus- ja arendustegevusega tegelev saarte instituut, kuigi meil ei ole maakonna tasandil omavalitsust

Parlamentaarses vabariigis oleks vaja nendele küsimustele leida vastused väitlustes. Need probleemid on seotud ka meie riigi- ja piirikaitsega ning rahvuskultuuri säilimisega.