5. detsember 1995
Jaga lugu:

Kuidas saab püsida konkurentsis?

Olles juhtumisi lugenud viimatise Areeni kaanelt, et kirjanikke aitab juhul, kui nende lehed on varastatud, info- põuast välja internet, otsustan minagi oma pentiumi-teadmiste täiendamiseks veidi mööda võrke kolada. Lihtne loogika koos teadmisega, et Pentium on Intel Corpi kaubamärk, saadab mu aadressile www.intel.com. Ma mainisin selle siinkohal ära vaid selleks, et kiita seni vist ainust lihtsat ja mõistetavat adresseerimissüsteemi kogu maailmas. Võtke www., lisage mõne mõistliku firma kõlav nimi ja siis .com või maatunnus, näiteks .ee, ja oletegi kohal. Vaatamata korduvatele katsetele ei õnnestu näiteks minu koduse aadressi või telefoninumbri väljamõtlemine sugugi niisama lihtsalt.

Niisiis, Intel. Kurva üllatusena pean tunnistama, et kuum sõna on sedapuhku juba Pentium Pro ehk lihtsamalt öeldes -- uus põlvkond hakkab peale tulema.

Kui ennevanasti olid põlvkonnad 8086, 286, 386 ja 486, siis Pentiumi võiks olla 586 ja Pentium Pro 686.

Nagu kombeks, otsitakse iga uue asja juurest mingit viga. Pentium Pro seni suuremaks puuduseks peetakse seda, et tema kasutuselevõtu korral ei ole võimalik täheldada kiiruse kasvu vanade 16bitiste programmide puhul.

Selles mõttes võiks seda võrrelda Windows 95ga -- kuigi vanad programmid käivad, oleks ressursside täielikuks ärakasutamiseks vaja ka uue põlvkonna tarkvara.

Samas tähendab Pentium Pro orienteeritus ka seda, et tarkvaratootjatel on enam võimalust oma uute 32bitiste programmide kirjutamisel arvestada võimsamate protsessoritega, mis keskmisele tarbijale tähendab üht:

Elu näitab, et igasugune lootus uuele ja paremale tarkvarale, mis sisaldaks rohkem võimalusi, oleks nägusam, käiks kiiremini ja seejuures ei nõuaks võimsamat riistvara, on täiesti alusetu.

Isegi mingi õnnetu programmijupats, mida te vajate kord aastas selleks, et te suudaksite oma hinnakirja ühe kliendi jaoks loetaval kujul salvestada, tuleb CD-ROMi peal, tahab oma 50MB kõvaketast, võimalikult kaasaegset Windowsi ja laseb hinnakirjal ootamisest hapuks minna juhul, kui te ei jooksuta teda vähemalt eelviimase põlvkonna protsessoriga arvuti peal.

Ma ei taha sellega sugugi öelda, et ilma Pentiumita ei saa tööd teha. Saab ikka. Ainult et, vahest tasuks säästa oma ajurakke ja uut arvutit ostma asudes hankida kohe selline, mis võimalikult pikalt evolutsioonile vastu peaks.

Miks need ajurakud asjasse puutusid? Lisaks natuke aeglasevõitu arvuti juures tekkida võivale närvilisele õhkkonnale tahaks mainida järgmist.

Kõigepealt, tunduvalt lihtsam on soovitada -- osta Pentium, see teeb töö ära. Mina pean vähem ajusid ragistama, ostja peab vähem vaevlema küsimuse kallal -- kas mina ikka olen talle hea kauba soovitanud. Samuti kaob mõneks ajaks ära vajadus kaaluda uue tarkvara ostmisel -- kas see arvuti ikka jaksab?

Kokkuhoitud ajurakud tuleks aga seejuures pühendada mitte väikesele napsule, vaid sellele, et välja mõelda, milleks on meil seda arvutit vaja.

Millist tööd ta peaks meile tegema, et kulutusi õigustada. Ja laiemalt -- kuidas me peaksime oma töö korraldama, et ka homme konkurentsis püsida.

Lõpetuseks -- mis arvuteid kasutan tööks mina? Kiire 486, 90MHz Pentium ja Power PC 601. Miks? Töö saab tehtud.

Mida ostaksin? Kiire Pentiumi ja Power PC 604. Miks? Siis saab ka homme töö tehtud.

Mis mul kodus on? Hea elukaaslane ja ilma mühiseva ventilaatorita Olivetti XT. Miks? Hea rahulik on ja kõik vajalik saab tehtud.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas