Mitte kingitus, vaid investeering tulevikku

Erastamisagentuuri (EEA) nõukogu otsustas lubada enne 29. juunit 1994 erastatud ettevõtetel tasuda maksmata jäänud ostusumma kuni 50% ulatuses erastamisväärtpaberitega. Seda juhul, kui valitsus otsuse heaks kiidab.

Vahetult pärast otsuse tegemist ilmusid Äripäevas järelkajad, et riik kingib kodumaisele majanduseliidile miljoneid. See on tüüpiline reaktsioon praegu Eestis valitseva mentaliteedi taustal ning kajastab suhtumist kodumaisesse tööstusse. Kui EEA nõukogu püüab kergendada tööstuses tekkinud rasket olukorda ja jalule seada õiglust, siis peetakse seda ebaõigeks otsuseks. Kuid praegu ju müüakse ettevõtteid osaliselt väärtpaberite eest. Miks seda siis ebaõigeks ei peeta?

Eesti tööstus sattus üleminekuaja rataste vahele, kaotades NLiidus miljardeid rublasid, mis oli tollal veel kõva raha. Rublasid võis võrrelda dollariga 1:1. Realiseeritud kaupade eest jäi raha saamata. Just see oli peapõhjus, miks uues olukorras tööstus ei saanud kuidagi jalgu alla. Ettevõtted pöördusid iga uue valitsuse poole, et saada abi väliskrediitide osas. Kuid abi tuli minimaalselt. Riigiettevõtted jäeti täiesti jumala hooleks.

Mitu aastat on välisspetsialistid ja meie rahvuslased süüdistanud ettevõtete juhtkondi, et nad ei oska uues olukorras toime tulla ning heitsid ette muid surmapatte. Ei ole maailmas imerohtu, et ilma rahata suudetaks ettevõtet töös hoida. Tööstus ei ole kerge tegevusala, sellepärast noored ei kipu sinna. Noored ja andekad lähevad äritegevusse, mis on «popp», mitte aga tootmisse, mis nõuab pidevat ja järjekindlat tööd.

Väliseestlased, kes on tulnud meid õpetama, on tööstuses esindatud väga tagasihoidlikult. Samal ajal seisab praegu Eestis mitu ettevõtet, mille tõttu peatub elu meie väikelinnades ja asulates.

Tahan teadvustada meie oponentidele, et miljoneid maksval ettevõttel ei ole väärtust, kui ta seisab. Ainult siis on vabrikul või tehasel väärtus, kui ta töötab ja toodab kasumit. Isegi siis on ettevõttel väärtus, kui ta tuleb ots otsaga kokku, st tulud katavad kulud. Tahan vaidlustada arvamuse, et riik kingib miljoneid, kui EEA nõukogu lubab kasutada järelmaksu tasumisel osaliselt väärtpabereid.

Toon ühe konkreetse näite. Tartu õmblusvabrik Sangar erastati 1. juulil 1993 suhteliselt kõrge hinnaga. Aktsionärideks on vabriku praegused ja endised töötajad. 1993. aastal oli turukonjunktuur hea, materjalide hinnad madalad ja rentaablus kõrge. Ka teised tingimused olid soodsad, küte ja elekter olid suhteliselt odavad. Paari aastaga on kõik muutunud, materjalid, küte ja muud kulutused on Euroopa tasemel. Turul tuleb võistelda Hiina, India, Pakistani jt maadega, kus palk on märgatavalt madalam. Meie oleme põhjamaa inimesed, meie kulutused elamiseks on märksa kõrgemad, kui seda on lõunamaa inimestel.

Meil levitatakse arvamust, et Eestis on madalad maksud. Praktikas ei ole see tõsi. Sangaris, mis on Tartu suuremaid ettevõtteid, kus töötab üle 500 inimese ning mille toodangust läheb 60% eksporti, oli tänavu esimesel poolaastal tööliste keskmine brutopalk 1420 krooni, st et umbes pooled töölised said kätte alla 1000 krooni. Aktsionärid ei ole dividende selle aja jooksul saanud. Kirjeldatud olukord ei sisenda inimestesse optimismi, vaid vastupidi, rusutust ja käegalöömist. Samal ajal maksis Sangar kahe aasta jooksul alates erastamisest riigile (koos erastamise eest tehtud sissemaksetega) 15 miljonit krooni. Eestis on keskmine brutopalk 2400 krooni, siit võib järeldada, et eelarveliste töötajate palk on kõrgem kui õmblustööstuses. Inimesed, kelle otsese tööga laekub raha riigi eelarvesse, teenivad vähem kui need, kes elavad sellest rahast. Kas see on õiglane?

Kui valitsus toetab EEA nõukogu otsust osaliselt väärtpaberitega järelmaksu tasumise võimaldamise kohta, siis saab selle tagajärjel parandada konkreetse ettevõtte tööliste elujärge ja ettevõtted saavad teha investeeringuid uute seadmete hankimisse. Raha ei läheks Eesti majanduseliidi kukrusse, vaid kokkuvõttes majanduse arengusse. See oleks tulevikku vaatav otsus, millega võidaks majandus tervikuna.