19. detsember 1995
Jaga lugu:

Kui palju maksab info andmekandjatel?

«No mis siis selle arvutamises ikka nii keerulist on» -- võib algul mõelda. «DOS ja Windows olid masinatesse peale installeeritud, kui arvutid osteti -- arvuti hinna sees; Nortoni, Wordi, Exceli ja CorelDraw sain sõbra käest -- tasuta; SAF on ainuke, mille eest maksnud olen -- mõniteist tuhat krooni.» Ja ongi summa koos. Kuid see iseloomustab vaid infot, mis arvutiketastel programmide ehk tarkvara kujul paikneb.

Kui nüüd firma arvuti(te)ga mingi avarii või õnnetus juhtub, on sedalaadi tarkvara üldjuhul küllaltki lihtne taastada. Kui mõni sisend-väljundseadme juhtkaart või arvuti emaplaat lakkab töötamast, piisab vastava kaardi väljavahetamisest või kõvaketta tõstmisest hoopis teise arvutisse. Halvemal juhul rikneb aga kõvaketas, või teie arvuti näiteks varastatakse -- sel juhul tuleb uuele kõvakettale hakata tarkvara installeerima nullist.

Kui nüüd uhiuus või asendusarvuti on töökorda seatud, selgub üllatuslikult, et eelmises arvutis olid ka 11 kuu raamatupidamise ja lao andmebaasid ning koopiad kõigist viimase 3 aasta jooksul firmast väljasaadetud kirjadest ja telefaksiteadetest. Just nimelt «olid». Eeldades, et raamatupidamise «paberimajandus» on korras, on muidugi dokumentide järgi momendi seis võimalik taastada -- väikses firmas 1-2 päevaga, suuremas ja toimekamas -- põhitöö kõrvalt -- võib selleks kuluda 1--2 kuud. Kui aga eelmises arvutis olid mahukad ehitusjoonised, mis järgmise nädala alguseks peavad projektina kaante vahel olema?

Niisiis on avarii- ja õnnetusjuhtumite korral heal juhul võimalik taastada ka andmefaile, ent ühe või mitme inimese tööaja hinnaga. Halvemal juhul tuleb leppida mälestustega kadumaläinud andmefailidest, joonistest, tekstidest. Kui tegu pole aga üksiku arvutiga, vaid arvuti-võrgu failiserveriga, kus lisaks raamatupidamise ja lao andmetele, kirjadele jms paiknevad veel firma mitmekümne töötaja igapäevased tööfailid -- tekstid, pildid jms, ning muud üldkasutatavad andmed -- siis on nende andmete täieliku hävimise läbi tekkinud kaod mõõtmatud.

Võimalike peavalude vähendamiseks saab rakendada küllaltki lihtsaid ja odavaid andmete varundamise vahendeid. Ühe-kahe arvuti ja väikeste andmemahtude puhul tagab piisava turvalisuse, kui igal õhtul kopeerida andmefailid, millega igapäevaselt töötatakse, ümbrikkettale või magnetoptilisele kettale. Suuremahulisi andmeid saab samuti ümbrikketastele paigutada -- kuigi üksik fail ei pruugi ühele kettale ära mahtuda. Lihtsamal juhul toimetatakse taolist varundamist tavalise failide kopeerimise või ARJ- või RAR-laadse pakkimisprogrammi abil.

Suuremate andmemahtude puhul -- näiteks arvutivõrgu failiserveri andmete kopeerimisel, või ka üksikust arvutist suuremahuliste failide kopeerimisel -- on populaarne andmekandja magnetlint. Tänapäevane tehnoloogia võimaldab lahedalt pluusitaskusse mahtuvale DAT-magnetlindile salvestada kuni paarkümmend gigabaiti infot, kusjuures selliseid lindiseadmeid saab kasutada nii DOS/Windows, Windows NT, NetWare kui ka mitmesugustes UNIX- keskkondades. Mahukamate tööde hõlbustamiseks on kasutusel mitmesuguseid varundustarkvara pakette, mis lisaks kõvakettalt lindile või vastassuunalisele kopeerimisele aitavad organiseerida ka järkjärgulist varundamist vastavalt faili salvestamise või viimase lugemise kuupäevale või mitmesugustele teistele reeglitele, hoiavad andmebaasi kõikide lintide kohta, võimaldavad sooritada automaatseid varundusprotseduure ettemääratud kellaajal jpm. Need varunduslahendused on juba märgatavalt kallimad -- korralik lindiseade ja tarkvara võivad maksta küllaltki palju.

Võrgukeskkonnas ja kriitiliste protsesside juhtimisel kasutatakse ka reaalajas tegutsevaid peegeldatud kettaid või servereid, mis tagavad selle, et kõik failid esinevad topelt kahel ühesuguste parameetritega, kuid füüsiliselt eraldi asuval kõvakettal. See võimaldab põhiseadme vea puhul automaatselt ümber lülituda tagavara-kõvakettale või -serverile.

Andmete varundamise käigus tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, kus ja kuidas koopiaid hoitakse. Ümbrikkettaid ega magnetlinte kopeeritud andmetega ei ole kasulik hoida varundatud arvuti kõrval -- varas või tulekahju võtavad kaasa mõlemad -- nii originaalandmed kui ka koopia. Veel halvem on, kui varunduslint pidevalt lindiseadme sees seisab. Andmekandjate pikemaajalise töökindluse ja vastupidavuse huvides ei maksa neid ka keldris või pööningul hoida. Sugugi paha pole praktika, kus firma sekretär või mõni töötaja hoiab andmete koopiaid väljaspool kontoriruume --oma kodus näiteks. Loomulikult ei tohi unustada, et varundatud andmetega hoolimatul ümberkäimisel võivad need sattuda ka konkurendi kätesse!

Sageli saabki firmajuht adekvaatse ettekujutuse oma arvutites paikneva info hinnalisusest eluliste andmete hävimise läbi. Alles õnnetusjuhtum mõtlema varundamise kasulikkusest ja investeerima varundusseadmetesse ja tarkvarasse. Lisaks andmete varundamisele -- mis tagab, et põhiandmete hävimisel on andmed võimalik taastada -- tuleks tähelepanu pöörata ka teistele profülaktilistele meetmetele, mis ennetavad hädaolukordade teket või vähendavad tekkivaid kahjusid. Esmajoones tuleb tähelepanu pöörata kolmele valdkonnale: seadmete kvaliteetne ja töökindel elektritoide, arvutiviiruste profülaktika ja seadmete kaitsmine lubamatute kasutajate eest.

Jaga lugu:
Hetkel kuum