11 jaanuar 1996

Ettevõtjat huvitab sideteenuste hind

Tulevikku vaatav eraettevõtja eelistab olla seaduskuulekas ja kokkuhoidlik.

Silmas pidades, et ettevõtluse vältimatu koostisosa on suhtlus partneri/tellija/kliendiga, vaagiksime se-niste «mängureeglite» mõistetavust ettevõtja mätta otsast vaadatuna. Piirdume siin vaid telefon- ja postside mõne igapäevatahuga.

Laias laastus saab sideteenuste tarbijaid liigendada kahte suurde rühma -- füüsiliseks isikuks nimetatavad tavakodanikud ja juriidilised isikud.

Telefonsides on esimene ka eraklient, teine aga äri-klient, mõlema ühisnimi on abonent.

Nimi ei riku küll meest, ent tariifimäärad johtuvad paraku siiski nimest. Eraklient pääseb 3,5--8,5 korda ärikliendist väiksema rahakuluga (abonent- ja liitumistasu osas, minutitasu-määr on miskipärast ühesugune).

Postsides on Tallinna peapostkontoris postkasti rentimine teisiti jaotatud -- ühe määraga asutused (s.t juriidilised isikud) ja teise määraga eelarvelised asutused (ka juriidilised isikud) ja eraisikud (s.t füüsilised isikud). Siin on aastarendi erinevus 7,5kordne.

Äriseadustiku kohaselt on aktiivse tegutseja nimeks ettevõtja, kelleks võib olla nii füüsiline isik kui juriidiline isik.

Mida teha, kui ettevõtja on näiteks füüsilisest isikust ettevõtja (sõnalohe on pärit seadustähest). Kas ta on postkasti rentimisel «asutus» või «eraisik», telefonsides «äriklient» või «eraklient»?

Võiks küsida -- milleks üldse vahet teha asutuse ja eraisiku ning äri- ja era-kliendi vahel? Peab ju postkontor esitama alati kvaliteetset teenust, sama on ka Eesti Telefoni pakutuga -- kvaliteetside peab olema tagatud nii äri- kui erakliendile. Või pole asi kvaliteedis? Ehk kergitab tariife hoopiski koormus -- postisaadetised ja telefonikõned?

Vahest on mõeldav niisugune hinnakujundus, kus teenuse hind sõltub konkreetsetest parameetritest (mass, kiirus, lähetuskaugus, puutumatuse/saabumise kindlustatus jm.), ent ei olene saatja/vastuvõtja juriidilisest staatusest, omandivormist või rahakotist.

Hetkel kuum