25. jaanuar 1996
Jaga lugu:

Balti riikide pangakriisi põhjus peitus tähtsamate pangandustõdede eiramises

1992. a alates on panganduskriis järgemööda tabanud nii Eestit, Lätit kui Leedut. Viimane vapustus oli Leedu keskpanga detsembrikuine otsus riigi kahe suurima panga -- Leedu aktsia-innovatsioonipanga ja Litimpexi -- tegevuse peatamise kohta. Valitsuse kiire lubadus lõviosa hoiustest garanteerida ning riiklikud obligatsioonid raskustesse sattunud pankadelt tagasi osta hoidis ära tormijooksu teistele Leedu pankadele.

Ida-Euroopas ei põhjusta pangandusprobleeme mitte niivõrd raskustes vaevlevad riigipangad, kuivõrd oma suutlikkust üle hinnanud era-pangad: nii aktsia-innovatsioonipank kui Litimpex olid eraomanduses, samuti praegu likvideerimisel olev Läti suurim Baltija pank. Parajal määral on süüdlaseks pankade kergekäeline litsentseerimine. Kaheksamiljonilise elanikkonnaga piirkonnas sai panku kiiresti liiga palju. Pangalitsentsi võis saada igaüks, kellel oli kontor ja veidi vaba raha. Minimaalse kapitali nõue oli tõepoolest minimaalne: Leedus vaid 30 000 USA dollarit.

Oma osa etendas kogemuste puudumine. Uutele pangajuhtidele ning riigiametnikele olid tundmata panganduse põhitõed. Järelevalve oli praktiliselt olematu, karistused tühised. Probleemiks sai laenuandmine pangaomanikega seotud firmadele. Ettevõttejuhid kiirustasid panku avama, kindlustamaks oma firmadele odavat finantseerimist. Millegipärast ei märgatud taolise laenutegevuse ohte enne, kui oli juba hilja.

Ebakindlate pankade arv kasvas. Läti eriti tagasihoidlikud tingimused soodustasid hoolimatut laenutegevust ning taevakõrgusi intresse. 1994. a tabas pankrot nelja panka, veel kolm lõpetas tegevuse samaaegselt Baltija pangaga. Kokkuvõttes kadus viimase suvega 40% kogu pangandussüsteemist. Baltija panga kokkuvarisemine oli aga kõige tavatum. Panga juhtkond pakkus hoiustajatele kuni sajaprotsendilisi intressimääru, samas kui teised pangad suutsid pakkuda vaid 20%. Suurem osa rahast voolas Moskvasse Venemaa valitsuse võlakirjade kokkuostmiseks.

Millegipärast ei reageerinud Läti keskpank Baltija panga muinasjutulistele intressimääradele. Tegevusetusega suurendati vaid kriisi lahendamise hinda. Pigem võinuks lätlased toimida niisama resoluutselt kui nende eestlastest naabrid.

Kui Eesti pangandussüsteem 1992. a kokku varises, tegi keskpank midagi Ida-Euroopa jaoks täiesti erandlikku: keeldus aitamast. Tagajärjeks oli mitme panga pankrot ning ülejäänute ühinemine. Tulemused on näha: vara ja juhtimise kvaliteedi poolest edestavad Eesti pangad ükskõik milliseid endisi kommunismimaid. Tagasilöögid on teinud nii head kui halba. Teoks on saanud juba ammu vajalik pankade konsolideerumine. Pangandusnormid on muutunud rangemaks: kõik kolm Balti riiki on miinimumkapitali nõuet oluliselt suurendanud. Leedu seimis tuleb hääletusele pankade põhjalikum aruandekohustus keskpanga ees. Nõrgematel Läti pankadel keelustatakse hoiuste vastuvõtmine.

Balti riikides toimuvat tuleks tähele panna ka Venemaal. Mitte üksnes seetõttu, et paljud Vene kodanikud seal oma raha hoiustavad, vaid Venemaalgi on palju reegleid eiravaid erapanku ning levinud on laenuandmine lähikondlastele.

Kui Venemaa otsustab oma pangaprobleemid lahendada, tuleks tal Eesti eeskujul osa neist pankrotti lasta. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LTD, LONDON 1996

Jaga lugu:
Hetkel kuum