6 veebruar 1996

Seakasvatajast Rakvere juhtärimeheks

«Ajud on maalt kahjuks linna voolanud ning neil inimestel, kes jäänud on, pole mütsi all midagi suurt ette näidata,» tõdeb 44aastane Oleg Gross esimese tundepuhanguga kurba paratamust. Säravaks erandiks toob kaupmehest-lihatootjast Gross näiteks aga iseennast.

Tõsi ta on -- Grossi mõjuvõimu Virumaa lihaturul on sunnitud tunnistama isegi säärane gigant nagu Rakvere lihakombinaat. «Tänu suurele mahule ning oma populaarsusele reguleerib Gross kogu Rakveres kaupade hindu ning kui ta lihatoodetele hinda juurde paneks, tõstaksime ka meie oma hindu,» nendib Rakvere lihakombinaadi turundusjuht Ergo Mets. Ta lisab kiiresti, et tema arvates ongi Rakvere lihakombinaadi tooted kaupluses liiga odavad ning hinnatõus kuluks marjaks ära.

Gross on optimistlik. Ta usub, et temasuguseid ettevõtlikke inimesi, kes iseseisvalt mõelda oskavad ning oma äri ajada suudavad, on maale alles jäänud siiski piisavalt palju, iseasi kuivõrd õiglaselt sarnane potentsiaal maakondade ja külade vahel jaotunud on.

Paralleelselt kiratsevate suurlihatööstustega on viimastel aastatel üha rohkem tekkinud väiksemaid, kohaliku tähtsusega vorstitsehhe, kelle suurimaks eeliseks on mobiilsus muutuvas turusituatsioonis. Samal ajal kui giganttööstused nagu Võhma ja Tallinn on mures oma suurte tootmispindade ja alamõõdulise tootmismahu pärast, on väiketöösturid ametis sellega, et ahnele lihakaupa himustavale tarbijale midagi ette lükata jõuaks.

Lihaliidu tegevdirektor Ants Erg peab Lääne-Virumaal elavat Oleg Grossi ja tema firmat ASi Elektra üheks väljapaistvamaks näiteks kiiresti arenevas lihatööstuses. Kuigi Erg nimetab Grossi «Rakveremaa tõusvaks täheks», arvab ettevõtja ise, et päris hästi teda teiste väiketootjatega võrrelda ei saa.

«Mind paneb erilisse situatsiooni see, et mul on lisaks tootmisele olemas ka suur turustusvõrk,» hindab Gross oma potentsiaali kõrgelt.

Maaviljeleja ameti kõrvalt tegeles Gross sigade kasvatamisega juba nõukogude ajal, kui sööt ei maksnud midagi, kombinaadid tasusid aga looma eest ülikõrget hinda. «Enne iseseisvumist kogusin kapitali Venemaalt autosid ostes,» meenutab tänane põllumajandusärikas ise. «Tõin Eestisse kokku üle 200 auto, viimased juba kahekaupa lennukiga.»

1990. aastal mõistis Gross, et aeg on tõsisemalt lihatootmisse pöörata ning registreeris ASi Elektra.

Varsti naeratas Grossile õnn ning tal õnnestus Rakveres osta oma esimene kauplus, sellele järgnes pankrotistunud Annikvere sigalakompleksi ostmine ning veidi hiljem ka pankrotistunud Energia kolhoosi tootmiskompleksi omandamine.

Erinevalt paljudest põllumajandusobjektide ärastajatest, keda iseloomustab seotus endise nomen-klatuuriga ning pikaajaline juhikogemus suurmajandites, pole Grossil välja pakkuda midagi peale tagasihoidliku keskklassi spetsialisti töökogemuse ja konkurentsivõimeliste ajude.

Praegu sirgub Grossi ainuomandis oleva ASi Elektra lautades üle 2000 sea ja 6000 muneja kana. Tootmiskompleksis on olemas vorstitsehh, mis võimaldab toota nii keedu- kui suitsuvorsti, kokku tonn vahetuses. Lisaks sellele töötab esimesi nädalaid ka pagaritsehh, pikemat aega ka kulinaariaosakond.

Raudse enesekindlusega teatab nahkses riides ning BMWd eelistav Gross, et vaatamata sellele, et iga tootmisüksus eraldi töötab tubli kasumiga, lisavad heale ärile justkui hüüumärgi kaheksa ASi Elektra käsutada olevat kauplust Rakveres, nende seas ka Rakvere turuhoone. «Ma julgen kinnitada, et me kontrollime tugevat kaht kolmandikku Rakveres müüdavatest toiduainetest,» möönab Gross silmapilgutamatu rahuloluga.

Heatujulise ning avameelse ellusuhtumisega maamehe ärisaladuseks on algusest peale olnud oma toodangu müük konkureerivast kaubast veidi madalama hinnaga. Kuigi Rakveres teatakse müügil olevat vabariigi odavamad lihatooted, suudab AS Elektra tänu nii tootmise, töötlemise kui ka turustuse kontrollimisega oma hindu all hoida.

Lai kaubandusvõrk, kuhu kuuluvad Rakvere kuumemad kauplused ning mis tagab ASile Elektra seitsmemiljonilise kuukäibe, võimaldab nii omaniku kui ka kõrvalseisjate ütluse kohaselt osta kaupa sisse isegi odavamalt paljudest hulgifirmadest.

Ergo Mets Rakvere lihakombinaadist peab Grossi «madalama hinna» taktikat küll loogiliseks, tema turuosa arvestades aga mitte eriti põhjendatuks.

Gross iseloomustab väiketootja eeliseid suurte kombinaatide ees sõnadega operatiivsus ning mobiilsus. «Kui mõni üksus peaks oma tulususe kaotama, likvideerime ta päevapealt ning alustame millegi muuga,» uhkeldab ta. «Meie eelis teiste tööstuste ees on selles, et loomade eest tasume kohe, mitte mõne nädala pärast,» meelitab Gross koostööpartnereid, «kui raha maksta ei ole, siis me ka ei osta.»

Nagu Virumaa ärimeestele kombeks, on ka Oleg Gross ühe väljundina oma ettevõtlusele soodsaid tingimusi luua leidnud Rakvere linnavolikogu, mille liige ta on. Veelgi enam, muidu parteitu, kuid valimistel hääle oravapartei arvele sokutanud Gross kuulub ka linna tarbijakaitse- ja kaubanduskomisjoni.

Rakvere linnavolikogu esimees ja ajalehe Virumaa Teataja vastutav väljaandja Jüri Peinar soostub tõdema, et ilmselt ei tohiks linna toiduainetekaubandust monopoolselt kontrolliva firma omanik tarbijakaitse- ja kaubanduskomisjoni kuuluda. «Siiski tuntavat probleemi selles pole,» vabandab ta, «meil on komisjonis niisugused mehed, et Oleg Grossi hääl küll domineerida ei tohiks.»

Peinar kergitab Grossi ees hoopis mütsi ning lausub, et tema koht linna majanduselus on igal sammul tuntav. «Minu kui ettevõtja jaoks on Grossi puhul sümpaatne see, et ta on panuse teinud käibe, mitte kasumi peale,» kiidab volikogu juht.

Lihaliidu tegevdirektor Ants Erg kurvastab selle üle, et kõik väiketootjad on väga umbusklikud ega avalda mingisuguseidki majandusandmeid. Seetõttu ei tea Erg väiketootjate iseloomustamiseks öelda muud kui, et nende arv ületab kahtesadat. «Kui veel mõni aasta tagasi tapeti vabariigis 800 000--900 000 siga aastas ja seda enamasti suurte kombinaatide poolt, siis nüüdseks on arv langenud 350--400 000 seani ja sellest 50--60 000 tapetakse väiketöösturite poolt,» märgib ta. Ülejäänud sigade veristamise on enda kanda võtnud kaheksa suurtööstust.

Paratamatu tõsiasjana möönab Oleg Gross, et tihedad tööpäevad mõjuvad kahjulikult tema pereelule. «Pere on nõrguke,» tunnistab ta silmi maha lüües, «poisi pärast tuleb üle päeva koolis käia.»

Mõtiskledes, mis rohtu tuleks maainimestele anda, et kiratsev majandus tuhast tõuseks, jõuab ta järeldusele, et ühest vastust selleks polegi.

«Inimesed ei tohiks kindlasti ehitada õhulosse, vaid peaksid lähtuma tegelikku-sest,» arvab Gross, «mitte nii nagu turismitalude rajamine, mis on iseenesest juba surnult sündinud idee.»

Arvestades paljude kohalike nõrgemate vorstitsehhide kadumisega konkurentsist, näeb Gross tulevikus ka võimalust alustada veelgi laiemat viinerite ning keeduvorstide tootmist. Kuigi praegusel hetkel pole piimakarja ülalpidamine rentaabel, ei välista Gross, et tulevik just sinnapoole pöörata võiks.

Lähiajal plaanib AS Elektra avada veel kolm kauplust, millest üks tuleb Kundasse. Oleg Gross ise väidab, et tema soov pole kunagi olnud Rakverest kaugemale minna, kuid kui elu «asjad hästi kätte istutab», pole tulevik kaugeltki veel otsustatud.

Hetkel kuum