7 veebruar 1996

Pildiheitja aitab ideed müüa ja infot esitada

Tänapäeva maailmas on info see, mis müüb, juhib, valitseb ja viib edasi. Infot esitada on mitmeid võimalusi ja kui eesmärgiks on info päralejõudmine, pole ükski võimalus liiast.

Uurimused näitavad, et tavaliselt mäletame vaid 20% sellest, mida kuuleme ja 30% sellest, mida näeme. Hoopis tulemusrikkam on aga meelte koosmõju, mis jätab meile meelde juba 50% sellest, mida me nii näeme kui kuuleme.

Need oraatorid, kes piirduvad vaid sõnaga, kaovad järjest minevikku. Jutule peab lisanduma pilt.

Esimene ja lihtsaim visualiseerimisvahend on tavapärane tahvel. See on tänapäevaks teinud läbi suure muutuse -- mustast tahvlist on saanud valged paberilehed ja valgest kriidist värvilised vildikad.

Kergelt tekivad tahvlil joonised, kergelt asenduvad need tühja lehega. Valget pabertahvlit võib asendada ka valge tahvel, millele saab otse kirjutada.

Vana tahvlilappi asendab siin spetsiaalne käsn, mis vildikaga kirjutatu maha kustutab. Mõlemal sellisel tahvlil on oma head ja vead. Pabertahvel nõuab uusi paberilehti ja vanad lähevad tavaliselt prügimäele. Kustutataval tahvlil puudub aga pabertahvli hea võimalus eelmisi pilte tagasi keerata.

Pabertahvel ja valge tahvel on seotud ühe piiranguga. See, mida jutustaja joonistab, on täpselt nii suur, nagu ta joonistab.

Suures auditooriumis jääb sageli sellest väheks. Lisaks võtab piltide joonistamine ettekande ajal suure hulga väärtuslikku aega. Ühe valemi või mõne joonise tegemine on lihtne. Aga keerulisemate tabelite, jooniste ja muu taolise puhul tahetakse need varem ette valmistada.

Eeltoodud puudustest vabastab pildiheitja -- grafoprojektor koos kiledega. Kilede puhul on võimalik eelnevalt kas käsitsi või ka arvuti abil valmistada ette kena väljanägemisega suur hulk abimaterjale ning sellist materjali korduvalt kasutada.

Lisaks saab tühjadele kiledele ka ettekande ajal joonistada vajalikku, nii et tekib midagi väga suure tahvli taolist.

Selline tahvel on just parajasti nii suur, kui auditoorium nõuab. Puuduseks on sageli see, et sellise tahvli kasutamisel on kindlad reeglid ruumi valgustusele. Suures ruumis on vaja võimsaid pildiheitjaid ja ka sellisel juhul peab ruum olema suhteliselt hämar või pime.

Loengut võib illustreerida arvutiga seotud pildipaneelide (LCD-paneelid) abil. Need võimaldavad siduda arvutiekraani otse pildiheitjaga, nii et arvuti ekraan ja seal toimuv on suurel tahvlil kõigile nähtav.

Selline vahend on väga suureks abiks arvutikoolituses, aga ka iga teise ettekande juures annab see väga palju uusi vahendeid esitajale. Pildipaneele on mitmeid, sõltuvalt sellest, millised on esitatavad nõuded pildi kvaliteedile ja kiirusele.

Enamasti on pildipaneelid sama punktitihedusega nagu tavalised arvutiekraanid, st 480x640 punkti. Olulisem on punktide värvivalik -- erineva hinnaklassi paneelidel must-valgest ja 16värvilisest pildist kuni täisvärviliste piltideni (true color, high color).

Teine väga oluline tunnus on paneeli pildi kiirus. Kuna kasutatav tehnoloogia seab piltide vaheldumissagedusele kindlal piirid, siis odavamatel paneelidel on väga tugev inerts.

Pildi muutumisel ei jõua kõik muudatused ekraanil kajastuda ja seetõttu võib pilt muutuda hüplevaks. Kui on tegemist esitlusega (ettevalmistatud slaidiprogramm), siis tavaliselt sedalaadi kõrvalefekti ei teki, enamik esitlustarkvara võimalusi ei ole ehitatud kiirele pildivahetusele.

Raskusi tekib kindlasti, kui ekraanil näidata tõsielupilti arvutitööst -- näiteks arvutikoolituse puhul. Nii asendub hiirekursori sujuv liikumine hüpetega ja vaatajatel on lektori tööd raske jälgida.

Kui sedalaadi raskustest saab harjutades üle, siis videopildi näitamine nõuab kindlasti kiireid paneele. Seega tuleb vajadusel jälgida, kas paneel on videokiirusele sobiv.

Pildipaneelide juures tasub jälgida veel paari tehnilist iseärasust. Üldiselt lülitatakse pildipaneel arvuti ja monitori vahele. See võimaldab kasutada arvutil ja monitoril olemasolevaid otsi.

Ebamugav on, et enamik vanemaid paneele võimaldavad arvuti ekraanipilti näha vaid siis, kui paneel on sisselülitatud. Kuna paneelid on enamasti varustatud ventilaatori ja tolmufiltriga, on kasutaja probleemi ees, kas kannatada pidevat müra (ka siis, kui ei käi loeng) või ühendada pidevalt kaableid ringi.

Uuemad paneelid lasevad sünkrosignaali läbi ühenduskaabli ka siis, kui paneel ise on välja lülitatud ja sedalaadi probleemi ei teki.

Teine tehniline iseärasus on seotud paneeli ja kantava arvuti koos kasutamisega. Enamikel sülearvutitel on olemas pistikupesa välise monitori sisselülitamiseks. Sageli töötavad need sel moel, et väline ja arvuti monitor ei tööta samaaegselt.

Paneeli kasutades kaob ettekandjal võimalus arvutiekraanil jälgida, mis suurel ekraanil toimub. Sellepärast tuleb paneeliga koostööks kasutatava sülearvuti juures vaadata, et see võimaldaks kasutada mõlemat monitori korraga.

Pildipaneel on seade, mis vajab arvutit, mille kaudu pilti tekitada, ja grafoprojektorit, millega seda pilti näidata. Selline on ka tüüpiline loenguruumi sisseseade, juhul kui paneeli kasutatakse pidevalt.

«Rändkaupmehele» on see aga tavaliselt suur masinavärk, mida tuleb kaasa tassida -- sülearvuti, paneel, grafoprojektor. Järgmiseks lihtsustuseks on paneelarvuti. See on pildipaneel, millele on külge ehitatud väike arvuti koos mõnekümne- kuni mõnesajamegabaidise kõvakettaga.

Selline seade on kindlasti kallim kui paneel eraldi ja tema kasutamine arvutina ei tule kõne alla. Tasub see seade ennast ära vaid juhul, kui sülearvuti ostmine (maksab tavaliselt poolteist kuni kaks korda rohkem kui «tavaline» arvuti) on vajalik ainult mobiilsete ettekannete tarbeks.

Viimane ja kõige võimsam, aga loomulikult ka kõige kallim seade arvuti ja pildimasina koos kasutamiseks on videoprojektor, mille pildi võib lihtsalt võtta arvuti videoväljundist. See aga sobib juba näiteks suurtele konverentsikeskustele.

Hetkel kuum