14. veebruar 1996
Jaga lugu:

Rahapesu võib toimuda kõigis sularaha liikumise kohtades

Küsimustele vastab kaitsepolitseiameti peadirektor Jüri Pihl

Rahapesu on täiesti üheselt majanduskuritegu. Põhilisteks rahaallikateks on narko-, relva- ja muu taoline äri.

Raha ei pesta sugugi ainult pankade kaudu, nagu on püütud väita. Raha saab pesta kõigis valdkondades, kus liigub sularaha, ka kõige tavalisemas kaubamajas. On väga lihtne näidata, et päeva käive oli kümne miljoni krooni asemel kaksteist miljonit krooni.

Samuti on rahapesu võimaluseks kinnisvaratehingud, kus võib tihti kuulda väiteid: ma sain selle väga odavalt kätte.

Kogu see valdkond on väga problemaatiline. Rahapesu ja kuritegeliku maailma legaalsesse äritegevusse imbumise vahele võib panna võrdusmärgi.

Rahaga, mis pole saadud seaduslike äritehingutega, parandatakse oma majanduslikku seisu ja selle kaudu sekkutakse aktiivsesse majandusellu.

Ei ole. Asi on selles, et kriminaalkoodeks ei paku selleks võimalusi.

Koodeks annab vaid õiguse juurdlust korraldada. On öeldud, et ei tohi krediidiasutuste seaduses sätestatud rahapesuvastaseid sätteid rikkuda, kuid rahapesu ise ei ole kriminaalkorras karistatav.

Korduvalt on räägitud vajadusest koostada rahapesuvastane seadus. Sellega peaks tegelema rahandusministeerium, kelle ülesanne on riigi rahapoliitika kujundamine. Võib-olla ka Eesti Pank, kes peaks jälgima, mis raha siia tuuakse. Kui selline seadus on valmis, siis saab alles rahapesuga võitlema hakata.

Muide, Ameerika Ühendriikides on levinud praktika, kus kuritegelikul teel saadud raha läheb konfiskeerimisele ja kantakse riigituludesse.

Jõudumööda. Kuid me ei ole totaalne luureorganisatsioon, kes jõuab jälgida kogu seda vilgast majandustegevust.

Ma ei oska sellele ühest vastust anda. Eestis on väga palju inimesi, kes on leidnud kohvrite kaupa raha, kui nende käest raha päritolu kohta küsima hakata.

Keegi ju ei nõua, et 1990. ja 1991. aastal leitud rahakohvrid oleks tulnud kusagil kirja panna. Ka praegu puudub selle vastu seaduslik mehhanism. Kui keegi ütleb, et ta on raha leidnud, siis oleme sunnitud selle ainult fikseerima.

Rahapesu seaduses tuleks võib-olla nõuda ka inimeste rahandusliku seisu fikseerimist. Kui kellelgi oli eelmise aasta lõpus 20 000 dollarit ja selle aasta lõpus 60 000 dollarit, siis tuleks tõendada, kust see raha tuli.

Kui selline seadus oleks olemas, siis võiks kusagilt pihta hakata.

Praegu midagi sellist aga ei ole.

Korruptsioon on see, kui ametiisik -- riigiametnik, kõrge riigiametnik, kohaliku omavalitsuse ametnik jne -- kasutab oma ametipositsiooni teatud kuriteo sooritamiseks. Kaitsepolitseil on viis prioriteeti, kus me võitleme korruptsiooniga. Need on riigivalitsemisasutused, jõustruktuurid, õiguskaitseorganid, kodakondsus- ja migratsiooniamet ning viiendaks toll ja piirivalve.

Ühtegi asja ei ole seni korruptsiooniparagrahviga kohtusse läinud, küll aga altkäemaksuga. Altkäemaks on tihtipeale ainult üks osa korruptsioonist.

Viimane näide on Laur Karu Tallinna linnavalitsusest. Seal polnud tegu küll altkäemaksuga, vaid ametiseisundi kuritarvitamisega, kui ta müüs 200 000--1 500 000 krooni maksnud objekti maha 86 000 krooniga. Võib öelda, et sisuliselt oli tegu korruptsiooniga. Objekte, mille hind on üle 100 000 krooni, tohib müüa ainult linnavalitsuse otsuse alusel.

Kõige enam ongi meil käsil piiriga seotud kriminaalasju -- salakaubavedu ja piiridokumentide võltsingud. Näiteks Valgas on vastutusele võetud 15 piirivalve- ja tollitöötajat altkäemaksude ja muu taolise eest.

Toll on ala, kus liigub väga palju raha. Kui autokütus vormistatakse transiidina, siis ei pea sellelt maksma käibemaksu. Kui kütus Eestissse jääb, võidavad vahendajad kohe 18 protsenti. Miks mitte loovutada sellest osa tolli- ja piirivalvetöötajaile, et kütust ilma käibemaksuta Eestisse tuua.

Me saame rääkida ikkagi ainult sellest, mis on tuvastatud, mitte oletustest. Tippametnikest sõltub vähe, konkreetse templi või allkirja annab ikkagi see, kes töötab vahetult piiril.

Loomulikult. Kui suureneb võimalus rikastuda, siis seda ka tehakse.

Julgen siiski öelda, et märksa suuremaid summasid teenitakse kütusega. Arvatakse, et 40 protsenti Eesti turul müüdavast kütusest on jõudnud Eestisse nn transiitkütusena, mille eest käibemaksu pole tasutud. Varem oli see protsent 15--20. Kui me räägime riigi seisukohalt, siis tuleks midagi radikaalset ette võtta.

Ega see nii keeruline olegi. Majanduspolitsei peab lihtsalt tööle hakkama.

Tegeleme praegu aktiivselt Narva ja Ida-Virumaaga, kus organiseeritud kuritegevus on väga jõudsalt legaliseerunud. Nende vastu saab vaid siis, kui tunned maksu- ja majanduspoliitikat.

Kui me alustasime Narva gümnaasiumis toimunud pommiplahvatuse juurdlust, siis jõudsime üsna kiiresti järeldusele, et sellega on seotud sealsed illegaalsed majandusstruktuurid.

Ma ei saa seda kindlalt väita. Ida-Virumaa on tähelepanu alt kõrvale jäänud. Sinna ei tahetud pikka aega investeerida, paljud seadused seal pikka aega lihtsalt ei toiminud.

Jaga lugu:
Hetkel kuum