15. veebruar 1996
Jaga lugu:

Mida peaks ette võtma elujärje tõstmiseks maal?

Iga jalatäis maad peab saa-ma omaniku nii kiiresti kui vähegi võimalik. Tootmisvahendil peab kindlasti olema omanik. See tähendab, et need, kes tahavad maad harida, saavad maad harida. Need, kes tahavad maad rentida, saavad seda rentida ja need, kes soovivad maad müüa, saavad seda samuti teha.

Juba praegu on mul, tõsi küll, kontrollimata andmeid, et maa on illegaalselt käibes ja see on Eestimaa jaoks hoopis tõsisem probleem kui miski muu. Asi on selles, et esiteks läheb maa kontrollimatult välismaalaste kätte ja teiseks: maad müüakse praegu naeruväärse hinnaga -- 100 krooni hektar. See on midagi kohutavat.

Ma ei ole nõus mõnede poliitikategelaste väidetega, et maa käibesse tulekul jääb üks kolmandik või mõne mehe jutu järgi isegi rohkem maast omanikuta, kuna keegi justkui ei soovi seda maad osta. Ja ma ei nõustu mitte mingil juhul ka sellega, nagu uuris minult Eesti akadeemiline põllumeeste selts, et kui palju põllumaad peaks metsa alla viima. Korralik põllumaa suudab saaki kanda ja anda, nii et meil ei ole tarvis seda metsa alla panna ega muuks otstarbeks kasutada.

Maailma toiduvarud, eelkõige aga viljaressurss on katastroofiliselt vähenemas. Igal pool mujal maailma maades otsitakse tänapäeval võimalust, kuidas neid maid, mida on hoitud mingisuguste muude kultuuride all, viia vilja alla. Niivõrd suur viljapuudus veenis mind täiesti, et vilja importijast saab Eestist vilja eksportiv riik. Eestis elavad niisugused inimesed, kes tahavad harida maad, vilja külvata ja kasvatada.

Minu arvates tuleks kõi-gepealt paika panna põllumajanduspoliitika põ-hisuunad, mida on juba aastaid lubatud. Tegelikult räägime maaelust, sest nii palju kui mina Eesti aega olen uurinud, käis jutt rohkem maaelust kui põllumajanduspoliitikast. Maaelu algab riigi regionaalpoliitikast. Oluline on, et me ei kuhjaks kõike Tallinnasse kokku, nagu see siiamaani on käinud. Peame erinevate meetoditega saavutama, et Eesti hakkaks arenema enam-vähem ühtlaselt.

Riigikogu peab ikkagi jõudma maaelupoliitikani. Isiklikult arvan, et rohkem kui rahalistest vahenditest oleme 50 aasta jooksul jäänud teadmiste ja hakkamise poolest vaeseks. Tarvis on koolitust koos teatud seadusandlike vahenditega, mis suunaks ettevõtlust Tallinnast välja. Võtame kasvõi sellesama reformierakonna eelnõu tulumaksu kaotamise kohta investeeringutelt. Väga hea ettepanek, ainult et kehtestame selle seadusena Tallinnale mitte lähemal kui 100 kilomeetrit. Minu meelest ei ole niivõrd vajaka raha kui mõistust. Tahtmist peab ka natukene olema. Praegu ei ole neid, kes oma tahtmise välja käiks ja läbi suruks.

Üldist majandusteooriat ja naabrite kogemusi appi võttes toon näite Saksamaalt. 50ndate keskel oli seal selline olukord nagu praegu Eestis. Töö kvaliteet läks alla, sest töökohti oli rohkem kui töötegijaid. Sakslased lugesid avariiolukorraks, kui tööpuudus langes alla 3%. Esiteks: sakslased maksustasid töökohad; teiseks: tõid türklased sisse. Sellega tekitati tööturul konkurents ja säilitati kauba ja toodete kvaliteet maailmaturul.

Jaga lugu:
Hetkel kuum