19. veebruar 1996
Jaga lugu:

Kas tööpuudus on kasulik?

Jutud tööpuudusest on täie-lik jama, teatraalne, väljamõeldud probleem. Meie firmas on näiteks kogu aeg töötajatest puudus, küllalt keeruline on kedagi tööle saada.

Ma arvan, et tööpuudust tähtsustatakse üle. Inimesed on põhjendanud, miks nad ei taha tööle tulla. Praegu on korteriüür 800--900 krooni kuus. Kui tal on kaks last, saab ta lastetoetust kusagil 250 krooni. Kui ta tuleb meile tööle keskmise palgaga 2000 krooni kuus, saab ta kätte 1600 krooni ringis. Sellest lähtudes ütleb inimene, et kui ma töötu olen, teenin ma tinglikult rohkem -- esiteks ei pea üüri maksma, teiseks saan lastetoetust ja töötu abiraha. Tööl saaks vaid 300 krooni rohkem ja sellepärast ei tasu küll tööl käia. Lisaks nimetatakse veel piiramatut vaba aega, nii et tööleminekut välditakse täiesti teadlikult.

On muidugi ka vastupidiseid näiteid. Meil on üks seitsme lapsega ema, kes töötab väga tublisti. Tema palk on kuskil 3400 krooni. Samas ei pea paljud sellist rabelemist millekski -- riik maksab niikuinii tingimusteta kõik kinni.

Tööpuudus pole poliitiline probleem. Terves maailmas koondatakse firmades inimesi. Kui majanduslikult nii kujuneb, et töötajatele pole anda tööd, ei jäeta ka mujal üleliigseid koondamata.

Meie elasime üle pankroti, kui ettevõttes oli 800 töötajat. Venemaa ja Kesk-Aasia turu äralangemisest tingituna koondasime 400 inimest. Firma arengu seisukohalt pole õige hoida igaks juhuks töötajaid, pidada neid palgata või osaliselt tasustatud puhkusel. On viga hoida koondatavat kaks kuni neli kuud pärast etteteatamist tööl. Mida ta teeb selle aja jooksul? Pahatihti ässitab ainult teisi üles.

Kui keegi koondada, siis kaheksa kuu palk kohe kätte ja rahu majas. Ettevõte ju sureb välja, kui teda sunnitakse töötajaid vägisi palgal hoidma.

Tööpuudus on ühest kül-jest kahtlemata kasulik. Konkurentsi tulemusena tööturul tekiks kindlasti juurde oskustöölisi, kes suudavad ettevõttes tagada normaalse töökorralduse. Töö kvaliteet paraneks tunduvalt. Meie vabrikus on selle kohta näide olemas. Aasta tagasi koondasime seoses erastamisega kõik, kes ei viitsinud midagi teha või purjutasid töökohal. Allesjääjad püüavad töötada palju paremini.

Tööpuuduse suurenemine ei tohiks märkimisväärselt ühiskonda mõjutada. Inimesed peavad ju aru saama, et ajad on teised. Kui tahame, et midagi Eesti riigist välja tuleb, tuleb ka korralikult tööd teha. Praegu pole enam tööandja asi kedagi kasvatada.

Tööpuudus on kindlasti kasulik, aga ta peab olema optimaalne. Optimaalsuse piir läheb läbi kahe pooluse -- tööpuudus peab olema nii minimaalne kui võimalik, aga samas nii kõrge, et motiveeriks inimesi töötama. Peaks tekkima olukord, kus halb töö viib töökoha kaotuseni. Erinevalt sellest, mis oli varem, kui mitte miski ei suutnud suurt osa inimesi tööle panna.

Praegu on turul siiski veel olemas tööjõupuudus, peamiselt spetsialistide osas.

Tööpuuduse järsk kasv ei ole kasulik. Koondamised suurtes ettevõtetes destabiliseerivad kindlasti hetkeolukorda. Konflikt tööandja ja töövõtja vahel teravneb. Aga see on paratamatus, sest ettevõtted ei saa asuda ametiühingute rolli.

Jaga lugu:
Hetkel kuum