19. veebruar 1996
Jaga lugu:

Proteesitööstuses valitseb konkurents

Niipea kui erastruktuurid turule tulid, hüppasid proteeside hinnad lakke, väidab endine sotsiaalminister Siiri Oviir. «Miks on kasulik omada proteesitehast?» küsib ta ja vastab: «Aga sellepärast, et riik maksab 95% toote hinnast kinni, kusjuures riik ei kontrolli hinda.»

Riik peab osaliselt olema aktsionär, et saaks hindu kontrollida, leiab Oviir. «Ütleksin, et puuetega inimeste arvelt praegu keegi rikastub,» on Oviiri seisukoht proteesitegijate kohta karm.

Sotsiaalministeeriumi puuetega inimeste kaitse büroo juhataja Vilja Kuzmini sõnul pole eksministri Oviiri jutt õige. «Vastavalt riigihangete seadusele korraldasime konkursi, kus mitme ministeeriumi ja haigekassa esindajast, samuti puuetega inimestest koosnev komisjon otsustas, kellele kui suur riiklik tellimus esitada,» selgitab Kuzmin.

Hinnad hüppasid Kuzmini põhjenduse kohaselt lakke mitte erastruktuuride tulekuga, vaid vajadusega osta sisse lääne tehnoloogiat ja komplekteeritavaid osi. «Me olime enne olukorras, kus inimesed olid valmis puujalaga meile vastu pead andma,» muigab Kuzmin.

«Miks eraldatakse laste heaks nii vähe raha,» on peamiselt lasteortoose valmistava ASi Eesti Ortoosikeskus omanik Kalev Toots nördinud. «Lastele ei taha keegi kaasaegseid abivahendeid toota,»lisab ta.

Riigieelarvest eraldatud summa katab erinevate abivahendite valmistamiseks vaid kolmandiku vajadusest. Ettevõtted omakorda kinnitavad, et nad oleksid suutelised tunduvalt rohkem tootma.

1995. aasta 1. märtsini said lapsed, invaliidid ja pensionärid proteesi või abivahendi tasuta. Nüüd tuleb kliendil maksta 5% toote maksumusest.

Kuzmini sõnul näeb meie hoolekandeseadus nagu mujal maailmaski ette inimese osaluse. «Kui raha ei pidanud maksma, oli mõnel inimesel kodus mitu proteesi,» selgitab Kuzmin inimeste käitumist. «Ta polnud ühegagi rahul. Aga protees ise ju ei käi, inimene peab kõvasti tööd tegema.»

Samas rõhutab Kuzmin, et ükski inimene pole jäänud proteesist või abivahendist ilma vaid seepärast, et ei suuda 5% maksta. Vajadusel on võimalik saada sotsiaaltoetust, toetust omavalitsustelt vms.

Maailma levinuim standardproteeside valmistamise tehnoloogia pärineb Saksamaa firmalt Otto Bock, kes sisuliselt dikteerib maailmas hindu. Tulutult erastamist ootav RAS Tartu Ortopeediline Rehabilitatsioonikeskus (TORK) lõi sidemed Saksa tehasega 1990ndate algul.

Eesti tollane valitsus eraldas Otto Bocki tehnoloogia sissetoomiseks Tartusse eelarvest 50 000 Saksa marka. Paraku haihtus raha koos Tartu Kommertspanga likvideerimisega.

TORKi tegevdirektori Oleg Nesterenko sõnul on nad vahepeal muretsenud seadmeid nii Otto Bockist kui ka Rootsi ja Soome firmadelt, millega saab teha kaasaegseid proteese, samuti on mitmed meistrid saanud väljaõppe Soome firmas Proteesisäätiö ja Saksamaal.

«Proteesisäätiölt ostame ka materjale, Otto Bock müüb neid ju tunduvalt kallimalt,» tõdeb Nesterenko. «Kuna oleme riiklik ettevõte, oleme sunnitud tootma ja remontima ka vana tüüpi proteese. Me ei saa visata invaliidi, kes on meie juures paarkümmend aastat käinud, lihtsalt uksest välja,» põhjendab ta vanade proteesimallide jätkuvat tootmist.

Et tartlased suudavad valmistada ka vägagi kaasaegset toodangut, tõestab kasvõi see, et koostöös soomlastega tegid nad ühele lätlannale, kellel amputeeriti mõlemad külmavõetud käed ja jalad, 70 000 krooni maksva bioelektrilise käeproteesi.

«Uute ideede sissetoomine Eesti proteesindusse sai alguse tegelikult Tartust,» tõdeb Tartu proteesivalmistaja suurima konkurendi, Tallinna meremeeste haiglas asuva ASi Gadox proteesimeister ja asedirektor Ants Laur. «Kahjuks pole tartlased saanud aga asja vedama,» nendib ta samas.

Gadoxi direktori Marko Tilga sõnul seisneb nende ja TORKi toodangu põhiline erinevus selles, et nemad valmistavad proteese täistitaanist moodulitest, konkurendid aga peamiselt roostevabast rauast. «Titaan teeb proteesi kergemaks ja muudab vastupidavamaks,» räägib Tilk endavalmistatud toodete mõningasest eelisest.

Gadox ostab Tilga sõnul Otto Bockilt umbes poole vajaminevast toormest. «Maailmas on teisigi moodulite tootjaid ja proteeside tehnoloogiaid. Otto Bock oma tehnoloogiat väga muuta ei taha, sest tal pole kasulik hakata oma suurtes tehastes toodangut ümber korraldama, Gadox tahab aga ajaga kaasas käia,» ei pea Tilk sakslasi sugugi mitte ainsateks ja parimateks.

Nii näiteks hakkas Gadox hiljuti kasutama Islandi firma Iceross silikoonhülsse, mis kergendab invaliidil tunduvalt käimist. Tilga andmeil valmistatakse USAs süsinikkiust jalalabasid ja sääreproteese, millega on väidetavalt 100 meetrit joostud 11 sekundiga. «Loomulikult on see reklaamitrikk,» nendib Tilk samas. «Eestis peab inimene eelkõige käia saama.»

Siiri Oviiri arvates vajab TORK rahasüsti, et ka Tartus saaks täielikult üle minna uuele tehnoloogiale. Üheks võimaluseks oleks kasutada Oviiri enda initsiatiivil Saksamaal Baden-Badenis selleks kogutud 150 000 Saksa marka.

«Et raha kätte saada, peab sotsiaalministeerium olema aktiivsem,» märgib Oviir. «Sakslasteni on jõudnud juba kumu TORKi erastamise kohta. Kui Tartu tehas läheb erakätesse, siis me seda raha ei näe, nad ei anna abiks mõeldud raha erastruktuuridele,» kiirustab Oviir praegusi otsustajaid tagant.

Vilja Kuzmin sotsiaalministeeriumist näeb probleemi teises valguses. «Sakslased tahavad Otto Bockile eritingimusi,» väidab ta. «See pole ju spondeerimine, kui selle eest nõutakse, et ostaksime ainult Otto Bocki tooteid ja et võimaliku erastamise korral oleks Otto Bockil eelistingimus,» kritiseerib Kuzmin endise ministri samme.

Sotsiaalministeerium eraldas eelmisel aastal ja tänavu TORKile proteeside valmistamiseks üle nelja miljoni krooni. «Miks me peaksime Eesti proteesitööstuse sakslastele maha müüma miljoni krooni eest?» küsib Kuzmin retooriliselt.

TORKi tegevdirektor Nesterenko meenutab, et valitsus hakkas Tartu proteesitööstuse tulevikku arutama 1978. aastal, mil kiideti heaks idee ehitada olemasoleva tootmishoone kõrvale uus, millest peaks kujunema ortopeedilise rehabilitatsiooni keskus.

Hoone ehitust alustati 1992. aastal, praeguseks on valmis hoone karp koos katusega. Selle aasta eelarveprojektis oli ehituse jätkamiseks kaks miljonit krooni, mis suunati Oviiri sõnul lõpuks hoopis praeguse sotsiaalministri Toomas Vilosiuse kodulinnas, Haapsalus, asuvale taastusravikeskusele.

Maarjamõisa tunnustatud kirurgid väidavad, et traumatoloogilis-ortopeediliste patsientide koondamine TORKi rehabilitatsioonikeskusse vähendaks ainuüksi Maarjamõisa kirurgia osakondades voodipäevi 9000 võrra aastas.

«Kui erakapitaliga või välisinvesteeringutega suudetakse tekitada rehabilitatsioonikeskus, kus toodetakse proteese, õpetatakse proteese kasutama ja korrigeeritakse könte, siis palun väga,» räägib praegune sotsiaalminister Toomas Vilosius. «Eesti riigil pole ressursse, et tootmise kõrval veel haigla ehitada.»

TORK lülitati erastamisnimekirja 1994. aasta lõpus. Väidetavalt ei laekunud ühtki sobivat pakkumust ja eelmise aasta kevadel erastamine peatati. «Ilmselt olid peatamiseks muud põhjused kui majanduslikud,» märgib Vilosius. Erastamisagentuur peaks selle Tartus väga atraktiivsel kohal asuva objekti maha müüma, on Vilosius kindel.

Kuzmini sõnul on absurdne, et TORK allub sotsiaalministeeriumile. «Riiklik tööstus peaks alluma majandusministeeriumile, kes tunneb tootmist,» räägib ta. « Sotsiaalministeeriumi roll on otsida kvaliteetne asi võimalikult odava hinna eest.»

«Kõik näevad kogu aeg TORKis vaid tootmist, meie ülesanne on tegelikult teenindada meditsiini,» tõdeb Nesterenko nukralt. «Teist aastat töötab meil aga ainulaadne adaptsioonikabinet Eestis, millest peaks välja kasvama tulevase rehabilitatsioonikeskuse osakond.»

Jaga lugu:
Hetkel kuum