20. veebruar 1996
Jaga lugu:

Euroopa ühisturgu pärsib liikmete kitsarinnalisus

«Olen veendunud, et ilma rahaliiduta ei jää ühisturg püsima,» ütles Belgia peaminister Jean-Luc Dehaene. Kui siia lisada Euroopa komisjoni presidendi Jacques Santeri ja Saksamaa valitseva kristlik-demokraatliku liidu esimehe Wolfgang Schäuble sarnased avaldused, on sõnum päevselge: kui Euroopa Liit ei saavuta majanduslikku ja rahalist liitu (EMU) ega kehtesta ühisraha Maastrichti lepingus sätestatud tähtajal, hakkab liidu majanduslik ühtsus lagunema.

Seni on 1993. a jaanuaris loodud ühisturg Euroopa Liidu üks uhkemaid saavutusi. Kui mitte poliitiliselt, siis vähemalt kaubanduslikult on võimalik kõnelda Euroopa Ühendriikidest.

Kuid ühisturul on kaks suurt puudust. Üks seisneb selles, et kui ameeriklased võivad parema töö- ja elukoha otsinguil liikuda vabalt ühest osariigist teise, siis eurooplasi takistavad keelelised ning sotsiaalsed erinevused. Liidu 370 miljonist elanikust elab väljaspool sünnimaad üksnes 5 miljonit ning ainult 3,1 miljonit -- vähem kui 1 protsent -- töötab mõnes teises ELi riigis.

Enam põhjust muretsemiseks annab aga rahvuslik omakasupüüdlikkus. Eriti kui asi puudutab kindlustust, riigihankeid, intellektuaalse omandi kaitset või erialase ettevalmistuse tunnustamist, soosivad valitsused eelkõige omasid, seades mujalt tulijaile hulgaliselt bürokraatlikke takistusi.

Euroopa kaubanduskodade tehtud uurimuses kaebas üks Prantsuse firma, et Hispaania ja Kreeka ei tunnista Prantsuse ametivõimude väljastatud tunnistusi ning nõuavad dokumentide tõlget ja täiendavaid materjale. Luksemburgis toodetud lõhkeaine, mida müüdi Prantsusmaal ja Belgias, ei sobinud millegipoolest Saksamaa standarditega.

Riikidevahelist kauplemist koormab statistilise informatsiooni esitamise nõue ning kohustus järgida käibemaksusüsteemi, kus maksumäärad on igas riigis erinevad.

Mustas nimekirjas on ka mõned kõige entusiastlikumad ühisturu pooldajad. ELi 1989. a direktiiv nõuab näiteks liikmesriikidelt kõrgkoolidiplomite vastastikust tunnustamist, kuid näiteks Belgias on üsna ebatõenäoline, et mõni välismaalane saab tööd kooliõpetajana.

Eriti kritiseeritakse Saksamaad, ELi suurima majandusega riiki, millel on kõige enam võimalusi ühisturust kasu lõigata. Euroopa direktiivide juurutamine edeneb visalt ning protektsionismi esineb mitmel kujul. Eelkõige on Saksamaa ELis esirinnas kaubandusbarjääride seadmisega ravimitele, toiduainetele, pestitsiididele ning tarbekaupadele.

Loomulikult peab olukord tehnoloogia arengu ning suureneva valitsusvõla survel muutuma (telekommunikatsioonid on kavas liberaliseerida aastaks 1998). Valitsused püüavad aga viimse võimaluseni rahvuslikke lennuliine käigus hoida ning Prantsusmaa blokeerib jätkuvalt katseid liberaliseerida energiajaotuse süsteemi. Probleeme on ka pensionireformiga. Pension, mida on raske ühest riigist teise kanda, takistab tööliste liikumisvabadust. Samas ei soovi ükski valitsus sissemaksetelt antud maksusoodustusi teise riigi pensionisüsteemile loovutada. Nii ongi suurimad ühisturu takistajad rahvuslike valitsuste huvid. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LTD, LONDON 1996

Jaga lugu:
Hetkel kuum