3. märts 1996
Jaga lugu:

Ärimees ma pole

Ärimees ma pole Ivo Nikkolot, kes on tuntud moekunstnikuna, jagub kõikjale. Ta tegeleb ehitustöödega, sepitseb interjööri, meisterdab mööblit, vähem tegeleb finantsasjadega ja rohkem kangaste hankimisega.

Märtsis toimuvale mööblimessile viib Nikkolo ka enda jooniste järgi valmistatud elitaarse kontorimööbli, mille uhkemaks osaks on 50 sahtliga kummut. Oma avatud interjööri kauplusest loob Nikkolo äri, kus pakub korraga kahte komplekti: modernset ja klassikalist. Köögikomplekti juurde hakkavad seal kuuluma ka potid, elutoa mööbli juurest ei puudu vaasid ja küünlajalad ning vannituppa valitud vanni juurde kuuluvad käterätid. Oma ettevõtmisi põhjendab Nikkolo enda vajadustega.

Sisustamaks rõivakauplusi hakkas ta tegelema mööbliga, järgmiseks sammuks oligi kogu interjöör. Rõivaärid aga kasvasid välja 1992. aastal avatud kangakauplusest. Inimeste mõttelaadi, et moekunstnik korjab riidelappe ja mõtleb mudeleid välja, nimetab Nikkolo oma töö jäämäepealseks osaks, lisades, et ilma hea meeskonnata ei teeks disainer midagi ära. Tal on neli rõivakauplust Tallinnas, üks Tartus ja Peterburis, kus talle üsna juhuslikult ruumid üle anti, kuna ta tuttavate tuttavad loobusid Dieseli teksaste müügist kinnisvara jm tehingute kasuks. «Me ei ole hulgimüügifirma, aga kaupa peame Peterburi viima rekkaviisi, sest muidu ei tasu paberite ajamine end ära,» lisab Nikkolo, kel silmapiiril ka esinduspoe avamine Riias.

Disainerile, kes oma firma käibe kohta teab öelda, et see on miljonites ning et ta kasumiga ei tegele, on oluline, et tal Itaalias kangaid valides raha taskus oleks. Jättes kompromissitu kunstniku mulje, kes teatab: «Ma ikka ärimees ei ole, olen loomult lahmija ja kipun tegema seda, mis mulle meeldib», tunnistab Nikkolo, et siiski arvestab klientide soovidega. Enda nime esilekerkimist teiste moeloojate seast põhjendab ta süstemaatilise töö ja armulise saatusega.

Nikkolo kavatses saada arhitektiks. Esimesed kaks aastat õppis ta Tallinna kunstiülikoolis arhitektuuri, ent siis läks üle moeerialale. «Mulle tundus, et minust ei saa head arhitekti, aga nüüd leian, et see oli tollal pealekäimine, kui raiuti, et arhitekt peab olema ka väga hea insener,» meenutab Nikkolo, tunnistades, et matemaatilistest ainetest pääses ta hädaga läbi. Tõmmates paralleele maailma tuntud moekunstnikega, lisab: «Väga paljud neist on õppinud arhitektuuri.»

Nikkolo väidab, et tal pole eeskuju, keda ta moeloojate seast enim hindaks, sest iga kunstnik võib kord olla esi-, kord tagaplaanil. Enam-vähem stabiilsete ja põnevate loojatena nimetab ta Georgio Armanit ja Thierry Muglerit. Samas lisab, et tema kolleeg Jüri Siim leiab, et kogu maailma mood on suures mõõnas: «Kellelgi ei ole kontseptsiooni, millele asju edasi rajada.» Moesuundi määravad Nikkolo kinnitusel hoopis teised jõud, kui seda on moekunstnikud: «Raha liigub ikka tekstiilitööstuses ja see dikteerib.» Vastavalt sellele, milline kangas end läbi surub, vill, sünteetika vm, kujuneb ka moetööstus. Eesti tekstiilitööstusele ei omista Nikkolo mingit tähtsust: «Minu arust seda Eestis lihtsalt ei ole.» Ka rõivatööstus tema sõnutsi alles tõmbleb ja on väga hüppeline, ent võrreldes tekstiilitööstusega on rõivatööstus palju eeldusterohkem.

Enda perspektiividest kõneldes teatab Nikkolo, et püüab rõhku panna asjade süstematiseerimisele: «Selleks, et minna ülemaailmsetele moemessidele peab ikka väga kindel süsteem taga olema ja hästi teadma oma võimalusi.» Seni on ta piirdunud juhuslike kontaktidega. Üksikuid rõivapartiisid on temalt ostnud Rootsi, Saksamaa ja Islandi firmad. Küsimusele, kas Nikkolo ei trügi Pariisi kallimatesse moeäridesse vastab disainer: «Sinna kiilumine on ikka väga raske, peab lihtsalt õnne olema ja ka ise väga hea olema.»

Jaga lugu:
Hetkel kuum