7. märts 1996
Jaga lugu:

Laheotsa talu teeb panuse kartulile

Põllumajandusministeeriumi taimekasvatuse büroo vanemspetsialist Vahur Mõttus kinnitab, et pärast topelttollide kehtestamist Venemaal on Eesti-sisene kartuli tootmine suurem, kui võimalik tarbimine.

Viimased kaks aastat perele kartulikasvatamisega elatist teeninud Valk ei taha uskuda avalikustatud statistikat, nagu ületaks toidukartuli kasvatamine tarbimist 2,1 korda. «Minu kogemus näitab, et see statistika võib olla 1994. aastast, hetkel on aga olukord vastupidine,» jääb kainelt kalkuleeriv eraettevõtja endale kindlaks.

1994. aastal pani Valk kartuli alla 26 hektarit ning lõpetas aasta kahjumiga. 1995. aastal riskeeris ta juba 40 hektariga ning ei pidanud pettuma: talu kahemiljonilise müügi juures oli praktiline tulu juba olemas. Sellel kevadel plaanib Valk kartulipinda suurendada juba 70 hektarini, rentaabluseks arvestab ta 15--25%.

Johannes Valk hakkas kartulikasvatamisega aktiivselt tegelema 1994. aastal pärast seda, kui oli eelnevalt äpardunud nii heinaseemne, rukki kui nisu kasvatamisega.

1989. aastal 50 hektarile külvatud raihein ennast ei tasunud ning põua tõttu jäi saak loodetust kümme korda väiksemaks. 1993. aastal ei ostnud riik aga lubatud kogust talirukist ja nisu enam kokku.

«1993. aastal oli lõplikult selge, et teraviljakombaini ma enam ei vaja,» meenutab Valk, kes mõistis, et rahareform on pannud selged piirid inimeste ostujõule.«Selgus, et vaesemaks jäänud inimesed ei jõudnud enam peale põhitoiduainete muud osta. Kartulist saab aga alati lahti, sellele on olemas kindel turg,» juhib talumees asjatundlikult jututeemat.

Erandina teistest Euroopa riikidest paistab Eesti silma eelkõige potipõllumajandusega, sihipärane kasumit taotlev kartulitootmine on hetkel veel lapsekingades.

Turusituatsiooni illustreerimiseks toob Mõttus nähtavale 1995. aasta kartulikasvatamise statistika, mis ilmekalt tõestab, et tervelt 70% kogu Eesti kartulisaagist kasvatas elanikkond muude põhitööde kõrvalt, kas siis ainult oma majapidamise või ka müügi tarvis.

«Lähitulevikus see suhe tõenäoliselt muutub,» märgib taimetundja Mõttus, «elanike osakaal kartulitootmises võiks langeda kuhugi poole peale.» Kavala muigega näol nõustub ta, et Euroopa statistikas selline kartulitootja mõiste nagu «elanikud» üldse puudub.

Maamajandusspetsialistide sõnul vaevlevad talunikud ja ühistud, kus kartulisaak kipub kasinaks jääma, eelkõige arvutamisoskustes. Oma osa on ka nõukogude aja lõpus varutud odaval tehnikal, mis täna asendamatu paistab.

«Kartulikasvatamisega on võimalik küll tulu saada, selleks on aga vaja raha ja tehnikat,» möönab Vahur Mõttus, kes ei taha virisejatega ühte paati istuda.

Luule Tartlan põllumajandusinstituudist kinnitab, et hästi elavad need kartulikasvatajad, kelle hektarisaak ületab 30 tonni. «Eelistatumad on loomulikult need, kelle talu asub Tallinna külje alla, sest siin on olemas turustusvõimalused,» püüab Tartlan Lõuna-Eesti kartulikasvatajate raskusi õigustada.

«Johannes Valk elab muidugi hästi, tema on kartulikasvatust katsetanud juba mitu aastat ning pealegi on ta Tallinna turu tugevalt valluta nud,» lisab Tartlan.

Valk ise istub oma taluköögis ning muigab. «Minu edu on selles, et Tallinnas on mul olemas hulgiladu, mida ma aastaringselt iga ilmaga varustan,» ei salga ta. Nii pole tal sooja ega külma sellest, kas kauplused vaevuvad kartuli peale eellepinguid sõlmima, või püüavad seda jooksvalt hankida.

Valk tunnistab, et tema kohta ei kehti ka tüüpiline talupidajate karakteristika, kuna füüsilisele tööle eelistab ta mõttemõlgutamist. «Ma alustan mõttetööga juba hommikul tõustes, teinekord kestab see poole kaheni öösel,» möönab väikesekasvuline talumees ning näitab oma mõttetöö tulemusena valminud pakse suureformaadilisi täiskritseldatud kaustasid, millest igaüks sisaldab talu tarvis hinnakalkulatsioone ning tasuvusuuringuid eelseisvaks aastaks.

Kõrgemat põllumajandusharidust, elukogemusi ning igapäevaselt tuttavat ajuraginat aluseks võttes teab Valk rääkida, et kartulikasvatamine peab olema raudses kooskõlas tehnilise potentsiaaliga, vastasel juhul on tasuvus välistatud. Sõltuvalt kombaini võimsusest on optimaalne kartulimaa suurus 10--80 hektarit. «Laheotsa talul on kuus heas korras ning neli vanemat traktorit, veel ka kolm kartulisorteeri,» loetleb Valk oma varandust.

Uueks hooajaks ostab peremees ka juba teise, sedapuhku Saksa päritolu kartulikombaini. Kogemused ütlevad Johannes Valgule, et alla 20tonnise kartulisaagi hektarilt pole üldse mõtet jännata. «Praegu olen hektarilt saanud 25 tonni, 1996 planeerin 30 tonni,» lausub ta.

Luule Tartlan teab rääkida, et lisaks Laheotsa talule elavad hästi ka endiste eeskujulike suurmajandite järeltulijad nagu Oisu, Väätsa ning Aravate osaühingud. «Väätsas oli kartulisaak hektarilt eri sortide puhul isegi 46 ja 42 tonni,» toob ta õhinal välja viimaseid andmeid.

Samas korrutab Tartlan aga ikka vana tõde: kes nõukogude ajal vara kokku ei kraapinud, neil on praegu väga raske. Nii tema kui ka paljude teiste asjatundjate jutust kumab paratamatus, et kommertslaenu saamiseks nõutakse vaeselt ja tihti ka rumalavõitu talunikult tänapäeval peaaegu võimatut -- head läbimõeldud äriplaani.

Tõsi, ka Johannes Valk pole ilma suurte kapitalipaigutuste ega pangalaenudeta oma talu püsti suutnud ajada. Heaks toeks oli talle nõukogude võimu ajal rooside ning mädarõika kasvatamisest säästetud varandus. «Kui arvestada, et rublaaja lõpus1989. aastal talusse paigutatud 350 000 rubla teeb kroonidesse arvutatult ligi neli miljonit krooni, ning sellele lisada juba krooniajal Maapangast võetud 300 000 krooni, siis võib talusse investeeritud summa ulatuda 4,5 miljonini kroonini,» väidab Valk. «Kui olla aus, siis mind aitas talutootmise rajamisel just õige stardiaeg, pärast krooni tulekut pole ma enam suuri investeeringuid suutnud teha,» jääb ta avameelseks.

Kuigi Laheotsa talu optimistlik nägemus seab eesmägiks 80 hektarit kartulimaad ning 50 hektarit köögiviljapõldu, on peremees kaalunud ka talu müümist. «Ma nagu oleks muutunud töönarkomaaniks,» selgitab Valk ning lööb silmad maha. «On küll,» hõikab seni vaikinud Johannese abikaasa Hilda teisest laua otsast.

Koos on nad üles kasvatanud kaks poega, talurajamise ajal sai kaks aastat elatud vagunelamus, mingit erilist rahamäge taluhoovi aga veel veerenud pole. «Isiklikuks tarbeks ei ole ma midagi kasutanud, kõik raha on uuesti investeeritud,» nendib Valk, «lasksin endale õmmelda vaid ühe ülikonna ning kahed püksid.»

Johannes Valgu tulevik sõltub paljuski ta poegadest. «Kui pojad talupidamisest huvitatud ei ole, siis kaalun küll teda maha müüa,» tõdeb taluperemees. «Kas keegi teda ainult 4 miljoni eest või ka odavamalt osta tahab, on iseküsimus,» jääb õhus kõlama eesmärgitu tulevikuhõng.

Jaga lugu:
Hetkel kuum