7. märts 1996
Jaga lugu:

Majandusarengu kiirus sõltub poliitikast

Majandusteadlased tavaliselt ei kahtle küll üsna üksmeelselt selles, et riigi poliitiline ülesehitus ja riigi poliitika mõjutavad riikide majandusarengut ja selle kiirust. Küll aga tekivad kohe lahkarvamused, kui tuleb jutuks see, milline riigi ülesehitus ja milline poliitika soodustavad arengut ja milline mitte. Laias laastus võib arvamused jagada kaheks: liberaalseteks ja reserveerituteks.

Liberaalid on kindlad, et demokraatia on iseenesest kiiduväärt asi, mis tagab iseenesest ka kiirema majanduskasvu. Eesti lugejale pole liberaalide põhitõdesid ja argumentatsiooni vaja korrata: Milton Friedmani öeldu on juba umbes kuus aastat olnud majandusliku mõtte õigeusu etaloniks, kusjuures Eestis on selle majandusfilosoofia sisu koondunud fraasi -- turg paneb kõik paika. See doktriin on vägagi tihti aluseks olnud nii teoreetilistes aruteludes kui poliitilistes otsustes.

Reserveeritud kuulavad liberaalide juttu skeptilise muigega ja osutavad Kaug-Ida ja Kagu-Aasia maadele, kui stabiilselt kõrgeim majanduskasv on saavutatud maades, mis on võrreldes Euroopa konservatiivsete maadega üpriski autoritaarsed, rääkimata sellest, Eestis propageeritavast ja maailmas seni veel tõsiselt katsetamata Chicago koolkonna pakutud täiesti liberaalsest riigist.

Hiljuti püüdis rühm ?veitsi ökonomiste jõuda selgusele, milline riigikorraldus annab oma iseseisva tee hakul olevale riigile paremad lähte-eeldused. Tulemus oli ühtedele üllatav, teiste jaoks aga täiesti ootuspärane -- korrelatsiooni riigikorralduse ja majandustulemuste vahel ei mingit. Ühtedes riikides ei sega isegi sagedased sõjaväelised riigipöörded kiiret kasvu, teises aga kaasneb isegi kõige täielikuma demokraatiaga majanduse paratamatu allakäik.

Samuti ei ole selgust ka selles, kuidas suures maailmas avaldub paljude majandusteooriate järgi laitmatu seaduspärasuste, näiteks kapitali väheneva tootlikkuse seaduse, toime. Vastavalt sellele seadusele peaks vaesemates riikides olema lisandunud väärtuse määr kõrgem ja majanduse kasv kiirem kui rikastes riikides. Praktikas aga läheb enamikus maades just vastupidi -- vaesemad maad jäävad jär-jest enam vaesemaks ja investeeringud ei tasu end ära, rääkimata parematest tulemustest kui OECD maades, ning ainult üksikutel, umbes ühel riigil saja viiekümnest, on keskeltläbi kord 4--5 aasta kohta õnnestunud startida nii edukalt, et ta on saavutanud kasvutempoks 8--9 protsenti aastas, mis võimaldab tal jõuda 30 aastaga viimaste OECD riikide kandadele. Hoopis teiseks muutus aga pilt siis, kui mudelis pakutud paarid, poliitiline stabiilsus -- ebastabiilsus ja demokraatia -- autoritaarsus, asendati sellega, mis vastab stabiilsusele läbi ärimehe silmade. Uuring, mille maa riski indikaatoreid kasutades viisid läbi ameerika ökonomistid, tõestas, et maa riski ja arengu vahel on tugev korrelatsioon. Seaduste stabiilsus ja nende täitmise täielikkus, üldise pikaajalise konsensuse olemasolu poliitika põhiküsimustes on määrava tähtsusega.

Eestis aga valitseb tänaseni usk, et meil peavad asjad minema iseenesest järjest paremini kui teistel ja me võime ise teha mistahes rumalusi, sest tänu demokraatlikule põhiseadusele, tugevale kroonile, tasakaalus eelarvele ja liberaalsele majanduspoliitikale paneb turg kõik asjad paika.

Ja panebki, on alati pannud, kuid võib panna ka nii, et selles pole kohta ei Eesti tööstusele, ei Eesti põllumajandusele... Edasi jätkata pole mõtet ka, sest järjest ägenev poliitiline muda-maadlus ähvardab võtta meilt kõik lootused ja mitte enam ainuüksi vanemalt generatsioonilt, vaid ka täna koolipingis istujatelt.

Ometi ei oleks eduks vaja hirmus palju. Ainult soovi oma kaasmaalasi mõista ja austada ning teha seda järjekindlalt iga päev.

Jaga lugu:
Hetkel kuum