11. märts 1996
Jaga lugu:

Kas firma ja kaubamärk pole tuhkagi väärt?

Näib, et justiitsministeeriumil ja äriregistril on soov kiirendada ettevõtjate ümberregistreerumist äriregistrisse: ärimehi on eri lehtedes tagant torgitud, meenutades vähemalt 700kroonise lõivu tulekut, tõotades pikki järjekordi ja ähvardades piirata ümberregistreerimata ettevõtjate õigust omandada kinnisasju.

Kogu aktsiooni katsejänestele, ettevõtjatele, jääb seejuures arusaamatuks mõningane silmakirjalikkus, sest ei soovita lahti harutada üht olulist umbsõlme -- firma ehk ärinime säilitamise probleemi. (Igaks juhuks kinnitan üle: mittenõukoguliku arusaama järgi on firma peamiselt ärinimi; sõna kasutamine ettevõtte tähenduses on pars pro toto).

Päevselge, et riiulifirmadel pole mingit maine-väärtust ja nende kadumaminekust pole kellelgi sooja ega külma. Hoopis teisiti on asi ettevõtjaga, kes on ennast aastaid üles töötanud. Tema ei taha pärast ümberregistreerimist nullist alustada -- eriti siis, kui firma oleks justkui riiklikult kaitstudki (sõnalise kaubamärgina). Äriregister aga vaatab probleemist üle või mööda. Äriseadustiku § 12 justkui tunnustaks kaubamärgi kaitstust. Registriametnik aga võtab seadust tõlgendada omapäi ja jätab kõik Eesti tänased seaduslikud ettevõtjad riiklikust kaubamärgi kaitsest ilma. Kui olla pedantselt täpne, siis mitte kõik, vaid 99% -- nad lubavad patendiametil (ilma et see asjast midagi teaks ja teataks) kaitsta ainult neid kaubamärke, mille omanikud on äriregistris. Viimaseid olevat ühe protsendi ümber. Registriametnik peab oluliseks ainult äriseadustiku § 517, mis loeb firma ainsaks õigustatud omanikuks selle, kes on enne teisi kantud ettevõtteregistrisse -- mehaanilisse koondisse omavalitsustes kui sõltumatutes vürstiriikides omaette peetud nimestikest.

Kujutlegem, et 1991. aasta algul registreeriti pealinna omavalitsuses kommivabrik, AS Amps, kes on kujunenud kõigi laste lemmikuks ja suureks eksportööriks. Ampsu kena kaubamärk, mis sisaldab firmat, on riiklikult kaitstud. Ümberregistreerimisel selgub, et Amps peab alustama tühjalt kohalt. Nimelt oli 1990. aastal ja varem Pajutagusel, Võsavahel ja Pöörakul registreeritud igaühes üks sellesama nimega suhkruvatikooperatiiv. Kõik nad on ilusti ettevõtteregistris, kuigi suhkruvativabrikud on oma tehased ammu sulgenud ning Pajutagusel jne ei mäleta enam keegi, kuhu toonased ette-võtlikud mehed-naised on kolinud, kes kellega abiellunud... Jah, üks olla vist äragi surnud... Ärinimi Amps kuulub aga kellelegi neist!

Nii raiubki äriregister: «Kui te just soovite vana nime säilitada (mis veider tuju!), tooge Pajutaguse jne prioriteediomanikud elusalt või surnult kohale ja pange nad end ametlikult registrist kustutama.» Vastuväide, et Ampsul pole jälitusõigust, ega surnute väljakaevamise luba, saab selge vastuse: «See on teie, mitte meie probleem.»

Kas see pole siiski pisut laiem probleem? Kas sellise ummikseisu tekitamine, et ammu tegevuse lõpetanud ettevõtja õigus ärinimele säilib 1. septembrini 1997, äriregistrisse kandmise lõpp-tähtajani, on juriidilise tarkuse tipp? Mis takistab tunnistamast, et ettevõtteregister on täis surnud firmasid ja määramast 2--3kuulist tähtaega tegutseda kavatsevate ettevõtjate poolseks teadaandmiseks, et nad soovivad säilitada oma firmat?

Selline eelregistreerimine oleks tegelik samm ettevõtjate äriregistrisse registreerumise kiirendamiseks. Nii mõnigi jõuaks veel kasutada 1. septembri eelset lõivuvaba aega. Praegu aga peavad paljud oma firmat hoidvad ettevõtjad, kes on kadunud registrilaipade taga punnseisus, jääma lihtsalt ootele: ehk tuleb ametimeestel veel viimasel hetkelgi mõistus koju ja taibatakse, et mitte ainult Marlboro pole kaubamärk, mis maksab raha. Ka Eestis on mõnesugune tööstusomand, mida ametnikud ei peaks ninaga loopima.

Jaga lugu:
Hetkel kuum