14 märts 1996

Aegunud elektritootmisse pole mingit mõtet investeerida

Vastab konsultatsioonifirma Estivo asedirektor Aarne Leisalu

Uuringuid on tõesti palju tehtud, kuid nende kasuteguri võib hinnata suhteliselt madalaks.

Kui uuringu on teinud meie keskkonda mittetundvad (välis)konsultandid või on ülesande püstitus ebatäpne või pole spetsialiste, kes hakkaksid tulemusi ellu viima, siis on mõttekam uuringuid mitte teha. Praegu näib, et eelmisel aastal valminud Narva elektrijaamu ja linna soojavarustust, põlevkivikaevandamist ja keskkonnakaitset puudutanud uuring on Eesti Energiale ja Eesti Põlevkivile selliseks baasiks, mille alusel hakkavad firmad investeerima.

Ka pankadele on see baasiks, aga arvatavasti nõutakse enne konkreetse laenu andmist täiendava uuringu ja tasuvusarvutuste tegemist.

Uuring on oluline samm Eesti energeetika ümberkorraldamisel. Minu jaoks on mõneti veider, et umbes 70 protsenti investeeringute mahust on kavandatud keskkonnainvesteeringuteks.

Sellega kavatseme investeerida aegunud ja ebaefektiivse tehnoloogiaga tootmisse, mille tulemusena tootmine kallineb veelgi, kuid jääb sama ebaefektiivseks.

Minu hinnangul võiksime seda vähest raha, mis meile on kättesaadav, kasutada pigem energiakasutuse efektiivsuse tõstmiseks.

Mida efektiivsemalt energiat kasutame, seda vähem on vaja teda toota ning seetõttu ka saastame vähem. Ma kardan keskkonnakaitsele tehtavaid suuri investeeringuid, sest elektrijaam, kuhu investeeringud suunatakse, võib enne töö lõpetada, kui investeeringud ära tasuvad.

Tulevikus peame kindlasti hakkama keskkonna puhastamisele suurt tähelepanu pöörama, aga siis oleme loodetavasti ka palju rikkamad. Praegusel hetkel pumpaksime majanduslikust ringlusest raha välja ega saa sellest otsest majanduslikku kasu.

Asja teine pool on see, et kuna meil endal investeeringuteks raha pole, siis määrab paljus laenu andja, kuhu investeerida.

Narva elektrijaamade tööd puudutavas osas on küll kõik korras, sest elektrijaamadesse tehtavate investeeringute osa käsitleb töö efektiivsuse suurendamist.

Narva elektrijaamade investeerimisprogrammi eesmärk ei ole viia elektrijaamade tootmistehnoloogiat uuele tasemele.

Seda küsimust ei ole siiani kahjuks põhjalikult uuritud.

Varsti peaks algama Phare finantseeritav uuring Eesti energiastrateegia koostamiseks. See peaks andma vastuse ka küsimusele, kas Eestil tasub investeerida põlevkivi kasutusse või on targem investeerida põlevkivil töötavatesse elektrijaamadesse niipalju, et nad töötaksid seni, kuni nende korrashoidmine on veel majanduslikult tasuv.

Kõne alla võib tulla ka selline variant, et alles jäetakse strateegiline reserv põlevkivijaamade näol, kuid samas arendatakse elektrivarustus välja mõne muu kütuse või impordi baasil.

Mõtlema peeaks panema ka see, et mujal maailmas pole siiani suudetud tõestada põlevkivist elektrienergia tootmise majanduslikku otstarbekust.

Kuna mujal maailmas ei soovita põlevkivienergeetikat väga palju katsetada ja selle arendamisse investeerida, siis meie mõned investeeringud põlevkivienergeetika uuringutesse on ilmselt põhjendatud.

Kuna aga Eesti on ikka väikeriik ja praegu ka küllalt vaene, ei peaks laiaulatuslik uue energiatehnoloogia väljatöötamine ega ka mahukad investeeringud keskkonnakaitsesse olema praegu esmane prioriteet. Aktiivselt tuleks aga kasutusele võtta maailmas juba läbikatsetatud ja kasutusele võetud tehnoloogia.

Eestis on probleem ka selles, et investeeringuid kaldutakse välja arvutama tänaste hindade põhjal. Samal ajal on aga teada, et energeetikas on hinnastruktuur alles väljakujunemise järgus ja tugevasti deformeerunud arenenud riikidega võrreldes. Tänaste energiahindade baasil loodetakse investeeringutest suurt kasumit või tootmise omahinna alanemist saavutada. Estivo mitmed tööd katlamajade rekonstrueerimiskavade väljatöötamisel on aga näidanud, et kui projekt energiahinna prognooside järgi läbi arvutada, siis ei osutu plaanitud investeering enam sugugi atraktiivseks.

Praeguse hinnastruktuuri juures on äärmiselt raske leida investeeringuid elektrienergia varustuse süsteemi rekonstrueerimiseks, sest investoril ei ole kindlust tuleviku suhtes.

Selle põhjuseks pole mitte ainult madal elektrienergia müügihind, vaid ka ebakindel investeerimiskliima ja määratlemata seadusandlus elektrienergiasektoris. Ainus investeerimise eesmärk võiks olla osta odavalt üles ärakurnatud süsteem, see korrastada ja siis teenida monopoolset kasumit.

Mingi kauba hinna fikseerimine viib üldjuhul alati disproportsioonidele majanduses. Kiirelt muutuvates turutingimustes sätestab ettevõttes toodetavale kaubale hinna ainult omanik, kellel puudub arusaamine oma omandist ja vastava kauba turust või on tal mingil põhjusel sihikindel püüd omandi väärtus võimalikult madalaks muuta.

Kui otsustatakse fikseerida elektrienergia hind kaheks aastaks, siis oleks see Eesti tööstusse investeerija seisukohalt päris hea otsus, aga energeetika seisukohalt äärmiselt halb otsus.

Elektrienergia hinna fikseerimise tulemusena teeb elektri hind suure tõusu, kuid olulist efektiivsuse tõusu ei teki.

Hetkel kuum