26. märts 1996
Jaga lugu:

Uurali gigandid avastavad maailma

AEG kinnitab kanda Jekaterinburgis Sverdlovski elektrome- haanikatehase erastas tehase töökollektiiv 1990. aastal. Tollal olid nad pretsedendi loojad kogu Uurali regioonis.

«Võrreldes praeguseid hindu, mille eest suurettevõtteid ostetakse-erastatakse, maksime me omal ajal umbes suurusjärgu võrra rohkem,» lausub Jekaterinburgis asuva tehase peadirektor Anatoli Kuznitsõn.

Kuznitsõn lausub kolm korda pärimistele vastates, et tehase eest makstud summa oli suur raha. Alles neljandal korral ütleb ta, et makstud hind oli viis miljonit rubla 1990. aasta vääringus. «Praegu tuleb seda arvu korrutada mõne tuhandega, et lõplikku hinda teada saada,» lisab ta.

1994. aasta detsembris lõi mehaanikatehas ühisfirma Saksamaa Daimler-Benzi kontserni kuuluva elektroonikafirmaga AEG.

See, et firma aktsiatest kuulub 50 protsenti sakslastele, paistab kohe silma. Viiesaja töötajaga ettevõtte kontoriruumid on kaasaegsemad kui teistes tolle piirkonna tehastes. Konstrueerimisbüroo ja müügiosakond, mida juhivad sakslased, näeb välja nagu parimates Euroopa firmades.

Elektromehaanikatehase eelmise aasta käive oli 134,4 miljonit Eesti krooni ja 1996. aasta käibeks kavandatakse 188,8 miljonit krooni. Firma kasum oli lõppenud aastal 16 miljonit krooni, tänavu peaks see kasvama 6,4 miljoni võrra. Firma 1995. aasta rentaablus oli 17 protsenti suurem kui 1994. aastal.

«Turg on meil nii Venemaal kui kogu SRÜs alles,» teatab Anatoli Kuznitsõn. «Kui me omandivormi muutsime, oli palju kõhklejaid, kas me jääme pinnale, kas meile varuosi enam müüakse, kas tellijaid on, jne.»

Peadirektor meenutab, et kunagi olid elektromehaanikatehase toodangu ostjad ka Dvigatel ja Baltijets. Praegu Eesti ettevõtteid tellijate hulgas enam pole.

Ega tehnilistelt näitajatelt meie toodang Saksamaal toodetule alla ei jää, kiidab ettevõtte üks spetsialiste toodangut.

Astudes tühja tööstushalli, kuhu lähiajal rajatakse uus tootmistsehh, märgib ta, et kohalik juhtkond planeeris ehitada halli 12 meetri kõrgusena. «Sakslased küsisid, kas me oleme liiga rikkad, ja lasid ehitada kuue meetri kõrguse halli,» räägib Vene spetsialist kahe maailma erinevast mõttemallist.

Sakslasest müügijuht Steffen Breuer on aga veidi närvis, kui osutan doominot mängivatele töömeestele ja samas kaarte taguvatele naistele. «Neil on lõunavaheaeg,» ütleb sakslane selle peale ja rahuneb ka ise maha.

Breuer lisab veidi aja pärast, et praegu on Venemaal riskantne ettevõtlusega tegeleda. Ta põhjendab väljaöeldut sellega, et suurem osa ettevõtte tehnoloogia tellijaist pole maksuvõmelised.

«Müüme oma toodangut vaid ettemaksu korral,» selgitab Breuer. Saksamaal toodetut on Venemaal aga väga keerukas müüa, lisab ta juurde.

Breuer ei ütle küll otse välja, kuid ta on kaudselt nõus, et paremate aegade saabumisel on AEG-l ühena vähestest Uurali tööstusesse investeerinud välisfirmadest Venemaal oma suured võimalused. Ta lisab, et tehas tahab tulevikus saada teisi kohalikke tööstusettevõtteid oma allhankijaks.

Sõjatehas muudab toodangut Kolm aastat tagasi öeldi, et kaitsetööstus meie tellimusi enam ei vaja ja vaadaku me ise, kuidas hakkama saame, lausub 3500 töötajaga ASi Pnevmostroima?ina peadirektor Vladimir Semjonov. Ta loetleb umbes viis numbrikombinatsiooni, mida ettevõte varem sõjatehasena kandis.

«Proovi siis ilma igasuguse rahata muuta tehast nii, et sõjatööstuse kogemustega konstruktorid ja kogu ajupotentsiaal laiali ei jookse,» räägib Semjonov. Ta on aga rahul, et ettevõtte tootlikkus on viie aasta taguse perioodiga võrreldes umbes neli korda suurenenud.

«Meie toodangut, hüdraulika- ja pneumaatikaseadmeid, tahavad kõik,» on Semjonov veendunud. Ta nimetab küll konkurente Rootsist ja USAst, kuid on kindel, et Venemaa turul on Jekaterinburgi tehas ainus sellise toodangu valmistaja.

Astudes Pnevmostroima?ina seadmete kontroll-laborisse, tervitab Semjonov ühte lipsustatud spetsialisti ja rõhutab külalistele, et astus siia praegu ootamatult sisse. Nagu näha, on kõik korras, lausub ta seejärel rahulolevalt.

Nii püüab tehase direktor ümber lükata tekkida võivaid mõtteid võimalikust pokazuhhast.

Pneumaatiliste masinate tehas toodab kergeid ja nägusaid suruõhuvasaraid, käsidrelle ja hüdraulikaseadmeid suurematele masinatele.

«Eesmärk on haarata enda kätte Venemaa turg, et siis edasi läände minna,» jutustab Vladimir Semjonov. Ta ei varja, et Venemaa turuga töötamine on raske, kuna maksujõulisi tellijaid on vähe. Lääne turgude vallutamiseks pole aga praegu veel vajalikul hulgal vahendeid, lisab ettevõtte juht.

Semjonov jätkab ekskursiooni mööda tehast ja lausub pooleldi üle õla, et Eestiga on tehtud koostööd ka siis, kui Venemaal ei peetud seda soovitavaks või segasid Eesti suhtes kehtestatud majandussanktsioonid. «Mina olin üheks initsiaatoriks, et Dvigatelis alustati mõni aeg tagasi kraanade tootmist,» kiidab Semjonov ennast.

Ta lisab, et turvavööd Jekaterinburgi tehases valmivatele traktoritele ostetakse samuti Eestist.

Möödudes mõõtmatu suurusega, kuid aiaga piiratud alumiiniumkangide hunnikust, osutab direktor mujal maailmas Bobcati nime all tuntuks saanud väikebuldooserile. See eksemplar on valmistatud aga Jekaterinburgi ettevõttes.

«Me ei hakanud Bobcati firmaga koostööd tegema,» ütleb Pnevmostroima?ina peadirektor. Ta rõhutab, et lääne investeeringuid Uurali või kogu Venemaa tööstusse meelitada on raske.

Uurali masinatööstuse liidu presidendina tuleb Semjonovil teha pidevalt lobbytööd valitsusringkondades, kus ta tunneb ennast oma sõnul üpris kindlalt. Samas lisab ta, et poliitikutega on raske ühe laua taha istuda ja milleski kokku leppida, töösturitega on hoopis teine asi.

Lõpuks näitab Semjonov ettevõtte viimase aja au ja uhkust -- spetsiaalset voodit. «Raskete põletushaavade või muude vigastustega inimene lebab sellel, ilma et keha ükski osa voodile tegelikult toetuks. Inimene toetub voodi ja keha vahele tekkivale õhkpadjale,» seletab ta.

Sportlik direktor ja toodetavad turbiinid Aktsiaseltsi Turbomotornõi Zavod peadirektor Anatoli T?ubarov on sarnaselt oma kandi kolleegidega võrdlemisi vana, kuid samas sportlik mees. Oma arvamuse üldise olukorra kohta Venemaal ütleb ta otse välja.

«Gazprom on meile gaasiturbiinide eest võlgu väga suuri summasid,» laob direktor välja. «Venemaal maksavad vähesed korrektselt.»

8000 töötajaga turbiine ja diiselmootoreid tootva ettevõtte juht ei varja samas heameelt, et firmal on kuni aastani 2000 tellimused olemas. Venemaa kõrval tellivad tehasest toodangut ka Hiina, Mongoolia, India, Itaalia ja T?ehhi ettevõtted.

Venemaal oleme 75 protsendi ulatuses sunnitud kauplema tasaarvelduste kaudu, kuna raha ei ole, räägib T?ubarov. «Kaua sa nii kaupled, kui arenguks on vaja raha,» esitab ta retoorilise küsimuse.

«Ma ei võta põhimõtteliselt laenu ja tegelikult ei ole meie pankadelt 128protsendilise aastaintressiga laenu ka mõtet võtta,» räägib T?ubarov.

«Tuleb omavahenditest arengurahad välja pigistada,» lisab ta siis.

Veidi aja pärast meenub T?ubarovile, et tema tehases toodetud turbiinid peaksid olema üleval nii Tallinnas kui Tartus. Samuti tuletab ta meelde, et tehase poolt üleval peetav võrkpallimeeskond kaotas 1968. aasta NSV Liidu meistrivõistlustel esikoha võitnud Tallinna Kalevile.

Turbiine tootva suurettevõtte bilansis on ühiselamud, spordirajatised, pesumaja, lasteaiad, lastelaagrid, pansionaadid ja puhkebaasid. Tehasel on oma töötajaid toiduainetega varustav sovhoos, mille baasil on praegu loodud tütarettevõte. «Inimesi peab ju praegusel raskel ajal aitama,» märgib T?ubarov. Ta on veendunud kõrvalobjektide käigushoidmise vajalikkuses.

T?ubarov jätkab juttu, kirudes Venemaa maksusüsteemi, kus ettevõttel tuleb maksta kuni 80 protsenti tulust riigile ja tasuda 39 maksu. Ta on nördinud, et energeetikud koorivad hindade tõstmisega viimase naha.

Nii T?ubarov kui teised Jekaterinburgi ettevõtete juhid on veendunud, et hullemad ajad Venemaa majanduses on mööda saamas. Edaspidise elujärje garantiiks nimetavad nad Boris Jeltsini tagasivalimist presidendiks.

Jaga lugu:
Hetkel kuum