31. märts 1996
Jaga lugu:

Hirmust ja valetamisest

Ajakirjanikud on hirmsad inimesed, keda tuleb karta ja kellega kohtumisest hoiduda. Ajakirjaniku ainus eesmärk on oma ohvrid (allikad) skandaalidesse kiskuda ja nende elu ära rikkuda. Tundub, et nii arvab vähemalt neljandik allikatest, kellega ajakirjanikul tuleb kokku puutuda. Miks muidu mõeldakse välja uskumatuid valesid ajakirjaniku eest pagemiseks.

Ühe muusikafirma juht oli sekretäri väitel sõitnud just väliskomandeeringusse. Mis siis, et pool päeva hiljem kihutas mees oma mersuga mööda linna. Teine firmajuht kinnitas, et on just sadamas laevale astumas, unustades, et ajakirjanik helistab talle büroonumbril. Paar tundi hiljem ütleb samal numbril sekretär, et härra X läks just koju ja ei tule täna enam. Veel markantsem on aga olukord, kus inimene häält moonutades on sunnitud rääkima omaenese puhkusele sõitmisest.

Kas pole kummaline, et tuntud hotellijuht, kellele olen kolme päeva jooksul ligi paarkümmend korda helistanud ja jätnud sõna, et ta minuga ühendust võtaks, räägib mu kolleegile, et teab minu otsingutest, kuid ei soovi nimetatud teemal kõnelda. Miks ei oleks ta võinud seda mulle ise öelda või lasta sekretäril teatada?

Uskumatu rida näiteid enda ja teiste ajakirjanike kogemustest tõestavad vahel absurdini jõudvat inimeste fantaasiat. Kommentaarist kõrvalehoidmise korral ei maksa süüdistada ka ajakirjanikku ebaobjektiivse või ühepoolse informatsiooni levitamises.

Tunnen kaasa sekretäridele, kes on sunnitud tund tunni järel ajakirjanikele usutavalt kinnitama, et ülemusel hakkas just nõupidamine. Enne tuleb aga helistamise põhjus välja uurida, muidu võib mõne olulise kõne maha magada. Õnneks on peitust harrastavaid allikaid siiski vähemus. Suurem osa suudab selle hirmu alla suruda või varjab hoolikalt.

Jaga lugu:
Hetkel kuum