2. aprill 1996
Jaga lugu:

Eesti majapidamiste eelarved 1995. aastal

Majapidamist võib võrrelda ettevõttega, kus on oma aktivad ja passivad. Aktiva poole moodustab eelkõige raha (töötasu, ettevõtlusest saadav tulu, pangakontol olev raha jms). Edasi tulevad vähemlikviidsed vahendid, nagu väärtpaberid, väljalaenatud raha ning põhivara, näiteks maja, maa, kestvuskaubad, auto. Samuti on olemas passiva pool, kus ostetud kaubad-teenused käituvad kui majapidamise lühiajalised finantskohustused; pangalaenu protsendid käituvad kui pikaajalised finantskohustused. Nii nagu ettevõtte bilanss, on ka majapidamise ühe kuu eelarve muutuv suurus. Võttes näiteks laenu korteri ostuks, suurendame aktivas põhivara, kuid laenuprotsendid jäävad üles passiva poolele.

EMOR on koostanud tarbijaskonna kihistumise mudeli, mis tugineb Eesti majapidamiste keskmisele maksevõimele ühe jooksva kuu vältel. Majapidamiste paigutamisel eri kihtidesse on võetud aluseks nende stabiilsus finantskohustuste võtmisel, st kas majapidamised on pidevalt kulutanud raha üle kõigi majapidamiste keskmise taseme või alla keskmise taseme. Andmed on kogutud 1995. aasta jooksul majapidamiste paneelil ja tuginevad 9700 kalendrikuu vältel täidetud tulude-kulude päevikule. Kõik arvestused on tehtud majapidamise ühe liikme kohta, kusjuures mitmele andmeallikale toetudes võib öelda, et igal neljandal juhul koosneb majapidamine rohkem kui ühest liikmest.

Analüüsi tulemusena saame Eesti majapidamised paigutada neljale tasemele. Ligikaudu ühel protsendil majapidamistel on rahalised võimalused teistega võrreldes kõrgemad, see tähendab ühe majapidamise liikme kohta tulusid rohkem kui 5000 krooni kuus. Näiteks kuuluvad siia niihästi ühe lapsega abielupaar, kus mees saab puhtalt kätte 20 000 krooni ja naine 6000 krooni, kui ka omaette majapidamisega ning 6000kroonise sissetulekuga üksik inimene. Enamasti on selle kihi majapidamises peamiseks tulutoojaks juhtival ametikohal töötav inimene, ettevõtja või ka spetsialist. Sagedamini võetakse siin pangalaene, sooritatakse suuremaid ostu-müügitehinguid jms.

Ligikaudu 12% majapidamisi on oma rahaliste võimaluste poolest keskmisest kõrgemal tasemel, mis tähendab tulusid 2000--5000 krooni ühe majapidamise liikme kohta kuus. Need on enamasti palgaraha eest kaupu ja teenuseid ostvad majapidamised, kus tulud on veidi madalamad kui eelmisel tasemel, või on majapidamises lihtsalt rohkem liikmeid. Enamasti on tulutoojaks spetsialist või keskastme juht.

73,5% majapidamistest kuulub keskmisele tasemele, mis tähendab tulusid 1000--2000 krooni majapidamise liikme kohta kuus. Tulud ei pruugi olla absoluutarvult väiksemad kui eelmisel tasemel, lihtsalt antud kihis tuleb neid jagada veelgi suurema arvu majapidamise liikmete vahel. Peamised tulutoojad on reatöötajad, samuti kuulub siia suurem osa pensionäriperedest.

13,5% majapidamistest kuulub madalale rahaliste võimaluste tasemele. See tähendab alla 1000kroonist tulu ühe majapidamise liikme kohta kuus. 40% nendest on maamajapidamised. Keskmisest rohkem on siin paljulapselisi peresid.

EMORi tarbijaskonna kihistumise mudel on koostatud ostuvõime ehk likviidseima osa hindamise põhimõttel. Ei ole korrektne selle mudeli järgi hinnata rikkust või vaesust, kuivõrd mudel ei peegelda majapidamise käsutuses olevaid n-ö vähemlikviidseid varasid. Samuti ei kajastu majapidamiste eelarvetes praegu veel kuigivõrd pikaajalised finantskohustused pangalaenude tagasimaksete näol, kuna laenud on alles «värsked». Seega on tõenäoline, et ühes kihis on suurema ja väiksema likviidsusastmega majapidamised.

Jaga lugu:
Hetkel kuum