3. aprill 1996
Jaga lugu:

Eesti mööblitoodang polegi enam nii kuum kaup

Tõeline konkurents alles hakkab, ennustab mööblituru värske tegijana edukalt esilekerkinud ASi Thulema peadirektor August Kull.

1992. aastal Standardi ja praeguse Marlekori töötajate loodud Thulema eristub ülejäänud Eesti mööbliturust ajakohasema toodangu poolest.

«Tung Eesti turule on tihenenud ning meie tootmise omahind ei ole enam nii madal kui aastate eest,» põhjendab Kull kohalike mööblitootjate raskusi.

Jaanuaris müüsime poole miljoni krooni eest rohkem kui mullu samal ajal, veebruaris aga juba ligi 200 000 krooni eest vähem, ütles Tallinna mööblimaja direktor Uno Kallas. «Ei usu, et kvartali kokkuvõttes müük võrreldes eelmise aasta esimese kvartaliga samal tasemel püsib,» kommenteerib ta tendentsi.

Müügi vähenemist veebruarist alates täheldab ka Eesti tootjate hinnaklassis Läti, Leedu ja Poola mööblit müüva Liivalaia Kodukauba ASi direktor Madis Saks. «Veebruaris ja märtsis on müük vähenenud viiendiku võrra,» lausub ta.

Võru mööblitootja ASi Wermo müügijuht Andres Suss tõdeb, et võrreldes eelmise aasta viimase kvartaliga langes nende toodangu müük vähemalt kolmandiku võrra.

Mööblitoodangu müügi langus aasta alguses polegi nii üllatav, kui arvestada, et langenud on kogu Eesti tööstustoodang -- 1995. aasta novembri kahelt miljardilt kroonilt 1996. aasta veebruari 1,85 miljardile kroonile.

Eesti tööstuse TOP 50 hulgas on sel aastal neli puutööliidu firmat, kellest Thulema, Standard ja Tarmeko toodavad büroomööblit.

Eestis puudub praegu maksujõuline kodumööbli ostja ja minnakse seda teed, et müüa firmadele, lahkab Kull edasi.

Enamik eestlasi praegu mööblit osta ei jõua, on nõus ka ASi Standard juhatuse esimees Jüri Kaljuvee. «Mõni protsent ülirikkaid on vajaliku mööbli juba ostnud,» kirjeldab ta nõudluse vähenemist.

Kaljuvee hinnangul on Eestis nõudlus büroomööbli järele veel paar aastat, siis on tellijatele ring peale tehtud. Poolteise aasta pärast on büroomööbliga Eesti turul kõik, on ta kindel.

Suurtootjad kalli, kuid hinnatud büroomööbli tootjana tuntuks saanud Thulemat enda konkurendiks ei pea. «Nende toodang on nii väikesemahuline,» vastab ASi Tarmeko peadirektor Olev Nigul küsimusele konkurentsist.

Niguli sõnul peab suurettevõte väljastama masstoodangut, mida väiketootja endale lubada ei saa. «Meil ei tasu teha 20 töökohta, telli 200 või veel parem 2000 ja hakkame kohe peale,» maalib ta pildi erinevusest.

Standardi mööblile pakub Thulema konkurentsi keskmise hinnaklassiga komplekti osas, tunnistab Jüri Kaljuvee. Ent meil on ka kallima ja odavama klassi mööbel, hindab ta suurtootja võimalusi.

«Thulema ei võta ära kellegi positsiooni, aga me oleme kindlasti võitnud turul ostujõulise kliendi, seepärast on teistel õnnestunud vähem mööblit müüa,» arvab August Kull. Ta on rahul sellega, et kui mööblitootjate seas räägitakse büroosisustajatest, ei minda Thulemast enam mööda.

Thulema kallimat mööblit eelistavad Hansapank, Tallinna Pank ja Põhja--Eesti Pank, mainib Kull rahulolevalt. «Viimane hea näide on Tallinna kergejõustikuhall, mis tellis kõik meilt, alates juhtkonna kabinetist kuni kiirtoitlustuse müügikohani,» lisab ta.

Jüri Kaljuvee sõnul on Standardi mööblit eelistanud kaitseministeerium, Eesti merelaevandus ja Tallinna sadam.

Alanud turuvõitlust on tunda möödunud aasta lõpust, väidab Uno Kallas Tallinna mööblimajast. Import- ja kohaliku mööbli hinnavahe üha väheneb ja mööblimajagi müüb üha rohkem välismaist korterimööblit, tõdeb Kallas.

Sel aastal toimub kindlasti mingi turujagamine ja võib tulla ka pankrotilaine, vaatab August Kull ettepoole.

Jüri Kaljuveegi kinnitab, et tulevikus tuleb mööblifirmadel ühineda, sest üksikettevõtte pidamine muutub ebarentaabliks, annab ta ellujäämise retsepti.

«Peame hakkama tegema üksteisele allhanketöid,» jätkab Kaljuvee. Viie aasta pärast on Eestis 4--5 suurt ettevõtet praeguse 15 asemel, on ta veendunud.

Siseturul on Eestis tootjaid tõesti liiga palju, nõustub ka ASi Wermo tootmisdirektor Taavo Daniel, laites samas maha ühinemisidee kui Wermole mitte eriti vajaliku.

Seni on kõik tootjad ellu jäänud, ei näe ka Olev Nigul Tarmekole vajadust ühinemiseks. Samas tunnistab ka tema väikeettevõtjate pankrotivõimalust. «Näen ohtlikku suunda, et väikefirmad on hakanud kopeerima suurte toodangut,» nõustub Nigul. Tema väitel peaksid väiketootjad orienteeruma erimööblile või tegema allhankena pisidetaile.

Ükski suurtootja ei arvesta ainult Eesti turuga, kinnitab Jüri Kaljuvee, kellega nõustub ka Olev Nigul.

«Eesti firmad ei ole suutnud lahti joosta eksportturge,» hindab August Kull turuseisu. Mööblitootjad ei mahu Eesti turule enam ära, jätkab ta.

«Mööblimeestel paistab helge päikesekiir seoses Ukraina turuga,» rõõmustab Daniel. Kui sinna murda õnnestub, siis ei pea prognoos pankrottidest küll paika, on ta veendunud.

«Ukraina turg on nii lai, et sinna mahuvad kõik Eesti mööblitootjad lahedasti ära,» rahustab Jüri Kaljuvee kartlikke, kelle arvates võiksid Eesti mööblitootjad Ukraina ära uputada.

Olev Nigul aga manitseb, et Ukrainasse tasub minna üheskoos, sest üks ettevõte ei suuda pakkuda kogu nõutavat valikut. «Usun, et tuleb tagasi ka aeg, mil müüme jälle Venemaale,» on Nigul optimistlik.

Lääne turule minek on mööblimeestele juba raskem ülesanne, kuna nad ei tunne turusituatsiooni ja lähevad pakkuma mööblit, mida seal on piisavalt. Me ei suuda kohalikku klienti millegagi üllatada, arvab Kull.

«Välisturul pole kunagi kerge, toodang peab olema parem ja odavam kui juba pakutav,» pajatab Olev Nigul, kelle juhitav Tarmeko ekspordib kolmveerandi oma toodangust, ehk kogu kodumööbli osa. Päris omahinnaga siiski müüa ei saa. Ta tõdeb, et kasum ekspordist pole suur.

Wermo ekspordib ligi 70 % mööblist, erilist kasumit arvestada ei saa, kinnitab ka Taavo Daniel.

«Meie puhul ei ole eesmärk omaette müüa iga hinna eest läände,» vastandab end teistele mööblivalmistajatele ASi Thulema juht August Kull. Esiteks tuleb saada vastuvõetav hind ja toode, mida müüa, selgitab ta firma põhimõtet.

Kui turgudest rääkida, siis tuli ühe tootja juurde Saksa partner, kes tahtis osta suhteliselt lihtsat detaili ja pakkus toote hinna madalama kui oli tooraine enda maksumus, jätkab Kull juttu mööbliäri telgitagustest.

Kulli hämmastab, et mööblitootjad suudavad eksportida nii odavalt. «Ega ilmaasjata ei ole suur kisa valitsuse tasemel, et võtame erastatud ettevõtetel kõik järelmaksuprotsendid maha. Kui me ennast ette kahjudega maha müüme, siis pole midagi rääkida,» on Kull kriitiline.

Eesti tarbija on nukras olukorras, sest teda pole haritud, millist mööblit osta, väidab Kull. Mööblikauplustes on näha, et pakutakse suhteliselt vanu mudeleid, probleem on selles, et kaasaegset disaini inimene ei osta, jätkab ta.

Mööblimaja direktor Uno Kallas lisab, et Eesti tootjate kontorimööbli värvigamma on piiratud musta või valgega. «Tootmisse on jäänud vanad mudelid,» tõdeb ka tema. Kallase hinnangul on seoses erastamisega jäänud Eesti mööblitööstus oma arengus vähemalt kolm aastat seisma.

Erastamise ajal polnud kellelgi aega tegeleda uue toodangu väljatöötamisega ja nüüd on see näha, demonstreerib ta valikut.

Disainer Maila Grünberg on Marlekori baasil proovinud halli keskpärasust ilmestada, aga ostja küsib endiselt valget või äärmisel juhul musta kappi, millega kodu sisustada, jätkab August Kull. «Kardetakse julgemaid ideid,» iseloomustab ta ostjat.

Jaga lugu:
Hetkel kuum