18. aprill 1996
Jaga lugu:

Kas ettevõtete koondumine on majanduslikult mõttekas?

Eesti on nii väike, et turul püsimiseks tuleb ettevõtetel tahes-tahtmata koonduda.

Kui näiteks toiduainetööstusega tegelevad väliskontsernid, nagu Valio ja Arla, teevad siia oma esindused, siis on selge, et väikesed küla meiereid neile vastu ei suuda astuda, isegi kui nad seda väga sooviksid. Kui eestlased püüavad välisfirmadele midagi omaltpoolt vastu panna, siis tekib objektiivse protsessina koondumine, mis on möödapääsmatu, kui tahetakse liiga suuri kulusid vältida.

Ma näen ise oma igapäevatöös, et koondumine aitab vähendada juhtimiskulusid, raamatupidamis- ja üldkulusid. Koondumine aitab leevendada liidri- või juhiprobleemi. Meil pole Eestis piisavalt võimekaid ja vastutusvõimelisi inimesi. Paljudel ettevõtetel on sellised probleemid. Nii pole mingi ime, kui leitakse tarviliku olevat leivad ühte kappi panna.

Siinjuures on muidugi olemas oht, et kontsernide teke toob endaga kaasa hindade dikteerimist ja muid mõjutusi, mis pärsivad väike- ja eraettevõtluse arengut. See teeb muret, aga ma arvan, et paljud valdkonnad on sellised, kus seda ei saa lihtsalt juhtuda, kuna konkurents pressib peale.

Samas on muidugi ka üllatusi, nagu näiteks viimane kütusehinna tõus.

Kõike on võimalik seadusandlikult reguleerida. On ju olemas ametid, kelle ülesanne on võidelda võimaliku seaduserikkumise vastu. Koondumisest ja kontsernide tekkimisest tulenevate küsimustega peab tegelema konkurentsiamet ja muud selleks seatud struktuurid, kes peaks turul korra majas hoidma.

Aga nad ei tohi mingil juhul ka liiale minna, sest koondumisel on nii positiivsed kui negatiivsed küljed. Kui mõned killustatuse ja suurte kulutuste tõttu praeguseks pankrotistunud suurfirmad oleksid võtnud vaevaks kellegagi koostööd teha, siis oleks nende saatus ehk teistsugusemaks kujunenud.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et ettevõtete koondumine on teatud piirini objektiivne ja mõistlik protsess, millest on majandusele tervikuna kasu. Ainult et Eesti suguses väikeses riigis peab hoolega püüdma monopoolsust vältida.

See, et ettevõtted koon-duvad, on päris loomulik majanduslik nähtus. Mis seal salata, ühtsuses peitub jõud ja nii püütakse üksteiselt tuge saada. Selge on aga, et igasugusele tarbijale, olgu see töötlev tarbija või lõpptarbija, on see kahjulik. Sellepärast mulle tundub, et riigikogus tuleb kiiremas korras vastu võtta seadus, mis reguleerib kontsernide tegevust. Ilma seaduseta ei hakka kartellid halastama tarbijatele, olgu siis tegu hinnatõusu, tootmise piiramise või mõne muu taolise aspektiga.

Praegused seadused, eriti konkurentsiseadus, pole lähtunud sellest, et kontsernid või kartellid nii kiiresti meie majanduses ilmsiks tulevad. Ei maksa unustada, et Eesti majanduselu on nii dünaamiline, et paar-kolm aastat tagasi vastu võetud seadused vajaksid kas parandamist või suisa ümbertegemist.

Ettevõtete koondumine on ühest küljest paratamatus, aga kui sellega kaasneb monopolide teke, siis on tegemist kõige halvemaga, mis meie majandusruumis olla saab.

Avatus on meie püsimise garantii igas mõttes ja meil tuleb hoolitseda selle eest, et monopoolsus ei hakkaks piirama konkurentsi. Konkurents säilitab kõige parema palgastruktuuri ja optimaalse hinnastruktuuri. Ta sunnib ettevõtjat tootma kvaliteetset toodangut, millega on võimalik minna ka piiritagustele turgudele. Ettevõtete koondumine võib nende asjade osas kaugeleulatuva tagasilöögi anda.

Igal juhul tuleks praeguses olukorras hakata konkurentsiseadust edasi arendama ja panna ta praktikas tööle. Meil on kaks turumajanduses äärmiselt olulist mehhanismi, mida pole siiani praktiliselt ära kasutatud -- konkurentsiamet ja tarbijakaitse.

Jaga lugu:
Hetkel kuum