25. aprill 1996
Jaga lugu:

Kas liberaalsus on toonud majanduses edu?

Loomulikult on edu saavutatud, kuigi viimasel ajal on ka langustendentse. Kuid ei saa öelda, et Eestis oleks üheselt liberaalne majanduspoliitika. Meil on liberaalne kaubanduspoliitika. Püütakse tõmmata ligi välisinvesteeringuid. Eesti monetaar- ja fiskaalpoliitika on aga väga konservatiivne. Riigile oli oluline vana majandusstruktuuri lõhkumine. Seetõttu ei saanud rajada mõnele majandusharule kasvuhoonetingimusi. Ja veel, kaitstes tööstust, ei saa me kaitsta tarbijat. Kaitsetollid toovad alati kahju tarbijale. Samas ei saa me ettevõtete pankrottilaskmisel arvestada ainult majanduslikku efektiivsust, vaid ka probleemi sotsiaalpoolt. Kuigi majandusliku efektiivsuse kohaselt oleks pankrott tõepoolest kõige õigem lahendus. Meil on mitmeid negatiivseid näiteid riigi garantiiga laenude andmisest erastatud suurettevõtetele ja Eesti riigi poliitika on olnud siin väga konservatiivne.

Mis puutub EBRD andmetesse, et Eesti pole saavutanud 1989. aasta rahvusliku kogutoodangu taset, siis siin ei saa tõmmata võrdlusi. Tolleaegne statistika oli võltsitud. Rahvusvaheline statistika tugines siis samuti N Liidu blufitud andmetele. Alles 1992. aastast on meil olemas usutav statistika.

Eesti statistikaameti and-meil tööstuslik tootmine möödunud aastal ei suurenenud. Töötlevas tööstuses oli kasv 0,1% ja toiduainetööstuses langus 3%. Selle aasta esimeses kvartalis läks tööstus tagasi 2,2% ning mingit tõusu tänavu ei toimu. See on üks liberaalse majanduspoliitika tulemusi. Eestis räägitakse absoluutsest liberalismist, mille tingimustes Eesti turule tulemisel pole kellelegi tehtud mingeid piiranguid. Mina väidan, et absoluutse liberalismiga mingit edu ei saavutata. Meie põhiline ettepanek on see, et Eesti tööstus vajab suuri investeeringuid.

Riigil on vastutus ka nende ettevõtete ees, mis on eraomandis. Kujutagem ette, et kõik tööstusettevõtted on erastatud ja ühtegi riigiettevõtet pole. Kui lähtuda põhimõttest, et riigil eraettevõtete ees mingit vastutust ei ole, siis jõuaksime sellises olukorras absurdini, kus valitsusel poleks mingit vastutust tööstusharude ees. Riik ei pea aga olema mingile konkreetsele ettevõttele lapsehoidjaks.

Rõhutan, et tööstusjuhid pole esitanud riigile mitte- mingisuguseid nõudmisi, vaid üksnes oma ettepanekud. Valitsus ei ole töösturite lõa otsas, ega ole ka ühelegi nõudmisele järele andnud.

Jaga lugu:
Hetkel kuum