5 mai 1996

Transiitkaubandus vajab logistikat

Logistika on õige kauba õigest kohast, õigesse paika, õigel ajal ja õige hinnaga kohaletoimetamine, ütleb Anatoli Alop Eesti merehariduskeskusest.

Tallinna kõrgema tehnikakooli prorektori Enno Lendi sõnul võib rahvapäraselt öelda, et logistika on mõtlemisviis, mis korrastab ja süstematiseerib kaupade, materjalide, info ja raha liikumist.

Hea näide logistika toimimisest on Aare Uustalu sõnul mõned aastad tagasi toimunud lahesõda Kuveidis ja Iraagis, kus kahe nädalaga viidi Helsingi suuruse linna elanike arvule vastav sõjaväelaste hulk koos vajaliku varustusega määratud punkti.

Uustalu ütleb, et logistikat võib pidada järgmise sajandi majandusharuks, kuna tugevneva konkurentsi tingimustes jäävad ellu vaid ettevõtjad, kes suudavad oma tegevust korrapäraselt süstematiseerida ja prognoosida.

«Prognooside kohaselt annab logistika kui majandusharu järgmisel sajandil näiteks Jaapani ja USA rahvuslikust kogutoodangust ligi poole,» jätkab Uustalu. Tema sõnul tuleb logistikale eriti suurt tähelepanu pöörata areneva majandusega riigis nagu Eesti.

Enno Lendi hinnangul on Eestis vale panna rõhku suurtööstuse arendamisele, sest Eesti on selleks liiga väike riik. Seevastu on Eestil tema sõnul kõik eeldused areneda heaks transiitmaaks, mida võimaldab ka riigi suurepärane geograafiline asend. «Me peame ära kasutama seda, et me oleme väike ja mobiilsem kui suurriik,» lisab ta.

Teaduste akadeemia majandusinstituudi teaduri Jüri Lavingu sõnul mõjutavad transiiti põhiliselt kahte tüüpi tegurid -- poliitilised ja majanduslikud. Poliitiliste tegurite all võib mõista seda, kui üks riik püüab transiitvedude takistamiseks teise riigi poliitikat mõjutada. Majanduslikest teguritest võiks Lavingu ütlusel välja tuua kolm aspekti -- vahetud veokulud; ajakulu, mis oleneb töö organiseerimisest laadi-misel, ladustamisel ja dokumentide vormistamisel; riskikulud, mille alla käivad kaupade kaotsiminek või riknemine.

Lavingu sõnul valivad firmad kauba saatmiseks sellise transiitkoridori, kus eelpoolnimetatud tingimused on kõige soodsamad. Ta ütleb, et lääneriikides pööratakse kõige enam tähelepanu sellele, et kaup jõuaks õigeaegselt sihtpunkti.

Enno Lendi hinnangul on Eesti kui transiitmaa seisukohalt põhiküsimus, kuidas saata transiidina läbi Eesti nii palju kaubakoguseid kui võimalik. Tema sõnul pole oluline transpordi hind, vaid kvaliteet, täpsus ja teave.

Lend lausub, et Eesti üheks puuduseks transiitkaubanduse populariseerimisel võib lugeda seda, et pole osatud olemasolevaid võimalusi edukalt müüa.

Jüri Lavingu sõnul ollakse läänes seisukohal, et läbi Soome liiguvad kaubad kiiremini kui läbi Balti riikide. Kolm aastat tagasi tegid soomlased uurimuse Soome transiidivõimaluste kohta ning seal hinnati ka Balti riike. Uurimuse põhjal selgus, et Eesti on Balti riikidest transiitkaubanduse seisukohalt kõige turvalisem. «Olime ligi viis korda turvalisem kui Läti ja Leedu,» tunnistab Laving.

Huvitava uurimuse tegi ka Eesti ekspedeerijate liit, kes jälgis ühe 20jalase konteineri teekonda Rotterdamist Moskvasse. Lavingu sõnul selgus, et kõige soodsam oli transportida konteinerit läbi Riia, edasi tulid Tallinn, Kotka ja Helsingi. Ajakulu oli Lavingu sõnul kõige suurem konteinerit läbi Tallinna vedades.

Kui kaup saabub Rotterdamist Tallinna sadamasse, võib selguda, et rong vajalikku sihtpunkti ei lähe kohe, vaid mitme päeva pärast. Seega peab klient Enno Lendi sõnul tarbetult ootama ja kasutab järgmine kord kõigi eelduste kohaselt teist tran-siidikoridori. Tema sõnul aitab olukorrast välja otserongide käimapanek jaotuskeskusesse kindla graafiku alusel.

Kus taoline jaotuskeskus peaks asuma, on Lendi sõnul hetkel raske öelda. Kui otserong Tallinnast Venemaa poole käima panna, peaks rongi liikumist korraldama Eesti pool, leiab ta. Jaotuskeskuse võiks luua kas Eesti piiri lähedale siin või teisel pool piiri, lisab Lend.

Kui jaotuskeskus luua teisele poole Eesti piiri, on Lendi hinnangul võimalus mingilgi moel majanduslikult kontrollida Venemaa vedajaid, millega saab kaudselt mõjutada ka Venemaa poliitikuid. «Kui piiril hakkavad taas poliitikud mingeid aktsioone ette võtma, teevad nad otsese karuteene oma ettevõtjatele, kes aktsioonide lõpetamiseks vajalikke samme astuvad,» arutleb Lend.

Anatoli Alopi sõnul on Peterburis juba alustatud ühe taolise jaotuskeskuse rajamist.

Otserongide käikupanekust on Enno Lendi sõnul olemas värske näide, kui vei-di aega tagasi pandi Põhja-Hollandist Poola linna Poznani kindla graafiku alusel sõitma 23 vaguniga kaubarong. «Seega on ekspedeerijatele teada hinnad ja ajad,» lisab Lend.

Jüri Lavingu sõnul on sarnase otserongi käikupanekut Tallinna--Moskva liinil hakanud arutama ka RE Eesti Raudtee. Anatoli Alopi teada tahab Venemaa seada sisse otseliini Moskva ja Berliini vahel.

Hollandi transiidispetsialistide hinnangul saab suurema osa Balti riike läbivast transiitkaubandusest endale see riik, kes suudab esimesena otserongi käima panna, ütleb Enno Lend.

Aare Uustalu sõnul võib aga Eesti jaoks Leningradi oblasti raudtee ja eriti Mosk-va Oktoobri raudtee kasutamine olla komplitseeritud, sest lähtuvalt maailmapanga raportist on need raudteelõigud tehniliselt halvas seisukorras. «Seal juhtub ligi veerand Venemaa raudteeõnnetustest,» lisab Uustalu.

Tema sõnul kasutavad lätlased kaupade vedamisel teist marsruuti kui Eesti. «Võib olla tuleks ka Eestil panna põhirõhk mitte raudteetransiidile läbi Narva, vaid hoopis teistele marsruutidele,» lausub Uustalu.

Uustalu hinnangul võiks läbi Muuga sadama veetavate veoste mahtu kohe suurendada ligi veerandi võrra, kuid selleks tuleks tellida sadama arendamise uuring. Siiani on antud probleemidega tegelenud vaid kitsas ring inimesi, kes teevad sadama arendamisele hoopis kahju, väidab Uustalu.

Enno Lendi sõnul on kummaline, et Eesti transiidi- ja transpordipoliitika väljatöötamisse ei kaasata kohalikke spetsialiste, vaid kol-manda järgu välisspetsialiste.

Ta lisab, et Eesti transpordipoliitika väljatöötamiseks tuleb uurida põhjalikult eri transpordiliikide võimalusi ja määratleda transiidipoliitika prioriteedid. «Meil on siiani tegeldud vaid detailidega,» väidab ta.

Anatoli Alopi väitel tuleb Eestit vaadelda kui sellise tran-siidiketi üht osa, mille üks ots võib olla USAs ja teine Jaapanis, samas vajab arendamist ka Eesti-sisene transiidi korraldamine.

Enno Lendi sõnul on läänes mindud eri transpordiliikide integreerimise teed, mis hõlbustab transiidi arendamist ja tõstab kaupade liikumise kvaliteeti.

Kui Belgia kaubasaatja tahab oma kaupa saata Peterburi näiteks Eesti kaudu, siis ei huvita teda mitte transporditeekonna üksikud lülid, vaid ta tahab saada kogu lo-gistilist transiidipaketti. «Seega tuleks meil riiklikult paremini korraldada mere-, raudtee- ja autotranspordi koostöö,» väidab Lend.

Lendi sõnul tuleks Eestil oma transiidivõimalusi välismaal rohkem propageerida. Ta ütleb, et halb näide puudulikust reklaamist oli see, kui ta veidi aega tagasi viibis ühes Hollandi suurettevõttes ja sealne tegevjuhtkond põhjendas Eesti kui transiidikoridori mittekasutamist puuduliku informatsiooniga Eestist riiklikul tasemel.

Anatoli Alopi sõnul on Eesti eelis transiidi arendamisel riigi geograafiline asend ja infrastruktuur, mille võib korralikult tööle panna. Takistus ei saa olla ka poliitika, sest ärimehed tahavad tööd teha, väidab ta.

Puudustena võib Alopi sõnade kohaselt esile tuua seda, et Eesti transiidipoliitika eesmärgid pole kindlaks määratud ja eri organisatsioonide vahel puudub koostöö.

Tema sõnul ei maksa karta ka, et kui Venemaal tule-vad võimule mittedemokraatlikud jõud, lakkavad kaubaveod. «Need ei kao mitte kuhugi,» väidab Alop.

Hetkel kuum