9 mai 1996

Eesti vabariigi miinusesse minemisest

Majandusmuredele ei näi lõppu tulevat. Juttudega ettevõtete makseraskustest, madalast konkurentsivõimest, tarbijahinna kiirest tõusust ja lokkavast varimajandusest oleme jõudnud juba niivõrd ära harjuda, et kuulame neid rahulikuma meelega kui järgmise päeva ilmaennustust, kuid nüüd on rutiinsesse probleemide jadasse lisandunud uus -- oht, et Eesti riik läheb miinustesse.

Selle kevadeni tundus kõik üsna lihtne olevat. Tugev kroon, tasakaalus eelarve ja liberaalne majanduspoliitika olid kolm vaala, mis edu pidid tagama. Nüüd on keskmine neist nagu vahepealt ära vajuma hakanud. Käesolevaks aastaks arvestatakse Eesti riigi konsolideeritud eelarve puudujäägiks 3,8% siseproduktist ehk 1,9 miljardit krooni. Võrreldes siseproduktiga, ei tundu see tühimik küll eriti suur olevat, aga kui võrrelda puudujäävat kõikide eelarvete kuludega, saame juba ligikaudu 10%, mis on üsna tõsine number. Hoopis süngeks läheb asi siis, kui võrdleme puudujääki riigieelarve võimalustega. Suhtarv läheneb viiendikule riigi eelarvest. Esmapilgul tundub, et võrdlus on üsna kohatu, sest tugev pool puudujäägist formeerub väljaspool riigieelarvet -- sotsiaalkindlustusfondis ja omavalitsuste eelarvetes. Kuid võime riigi institutsioonide ja omavalitsuste sõltumatusest rääkida mida tahame, siin on tegemist riigi kodanike pensionidega ja riigi põhiseadusliku kohustusega pensionäride ees, ning olgem ausad -- praeguse maksukorralduse juures omavalitsustel selgelt välja kujunenud tulubaasi ei ole. Kuigi omavalitsustel on iseseisvad eelarved, on tulubaas riigiga ühine ja tulude eraldusjoon on üpris vee peale tõmmatud joone sarnane.

Peame tunnistama, et probleem on olemas, kuid eelarve ja laenamise suhteohtlikkuse üle täpsemate järelduste tegemine on keerulisem kui küsimus sellest, mille suhtes oleks kõige õigem hinnata 1,9 miljardi suuruse puudujäägi ulatust.

Kui matemaatikutel ja poliitikutel pole reeglina raskusi selle defineerimisega, mis on tasakaalus eelarve, siis on majandusteadlased need, kes hätta jäävad: neid ei rahulda eelarve aritmeetiline tasakaal. Sest eelarve, mis on iseendaga lühiajalises (aritmeetilises) tasakaalus, ei ole reeglina majanduskeskkonna ja pikaajalise majandusperspektiivi suhtes tasakaalus.

Lihtsalt öeldes tähendab see seda, et majandusaktiivsuse suurenemisel peaks riigil olema ülejäägiga eelarve ja depressiooni ajal tuleb natuke laenata. Sest nii muutuvad tsüklilised kõikumised väiksemaks ja elu mugavamaks. Aga kes ütleb, kui palju see natuke on ning kuidas OECD maade kohta käiv on rakendatav üleminekumaades. Kahjuks meie põhiseaduse kirjutajad sellele ei mõelnud, võib-olla ei teadnudki sellest midagi. Kuid see pole üksnes nende süü. Ka Euroopa Liidu poliitikud võtsid Maastrichti rahaliitu kavandades asja lihtsustatult ja seadsid tingimusteta, s.o majandustsüklist sõltumatult, sisse eelarve kolmeprotsendilise defitsiidi künnise. Täna aga juba käibki avalik diskussioon selle üle, mida lugeda kogu eelarve defitsiidist tõeliseks eelarvedefitsiidiks.

Värskeimast IMF maailmamajanduse prognoosist järeldub, et enamik Euroopa Liidu maadest ei täida kolme protsendi kriteeriumit 1997. aastaks. Siiski ei tähenda see, et rahaliidu asi selle taha jääb. Kuigi Maastrichti lepe on vait majanduse tsüklilise käitumise osas, on seal siiski säte, et «erandlikult ja ajutiselt» võib ka kolme protsendi piiri ületada. IMF soovitabki tsüklist kõrvalekaldumist nii tõlgendada ja arvestada mitte tegelikku puudujääki, vaid üksnes struktuurilist. Ning sellise tõlgenduse korral ei täidaks ainult Kreeka ja Itaalia kolme protsendi nõuet. Seevastu Prantsusmaale ja Saksamaale jääks defitsiit üksnes 1,5% ringi.

Tuleb märkida, et struktuurilise ja tegeliku defitsiidi eristamine on riukalik värk, sellest saab probleemide ja konfliktide allikas. Eestisse tagasi tulles ütleksin, et nüüd, pärast viieaastast harjutamist, oleks aeg tunnistada, et keeruliste süsteemide töö korraldamine on üpris keeruline asi. On palju asju, mida eespool nimetatud kolm vaala paika ei pane. Vaja on andmeid, vaja on analüütikuid. Vaja on oskust neid mõlemat arvestada.

Hetkel kuum