20 mai 1996

Maksuametist salaluure

Maksuameti peadirektor Kalev Järvelill on lapsepõlves ilmselt armastanud lugeda palju salapolitseiromaane ning koolikirjandites selle lektüüri alusel fantaseerida. Reedel andis Järvelill ajakirjanikele mõista, et talle meeldib Stirlizi mänge ka suure poisina jätkata. Nimelt teatas ta, et maksuamet hakkab omale nuhke värbama.

Tõsi, Järvelill väljendus pehmemalt, öeldes, et maksuamet pakub nendele üksikisikutele ja ettevõtjatele, kes maksupettustega vahele jäänud, võimalust oma süüd mahendada. Kuidas siis? Aga sellega, et õnnetukesed kolleegide või naabrite peale maksuametile kaebama hakkaksid. Võib vaid ette kujutada kaitsepolitsei ja majanduspolitsei raevu, kui nad tajuvad, et maksuameti näol on tulemas Eesti luureturule kolmas tegija.

Järvelille mõttevälgatust on raske võtta tõsiselt. See tundub nii absurdsena. Fantaasia läheb kohe lendlema ja hakkab arutlema selle üle, mis saab siis, kui riigi toetusel naabri ja kaaslase peale kaebamine saab Eestis reegliks ja auasjaks. Mis saab ikkagi sellisest inimesest, kes makse ei maksa, aga «koputab»? Kas annab riik talle maksupettused andeks ja teeb edaspidi maksusoodustusigi? Siis ei tasuks kellelgi enam makse maksta. Palju lihtsam on pakkuda end maksuametile nuhiks. Oleksid nagu vanajumala selja taga. Ühiskond läheks aga hulluks, sest maad võtaks üldine usaldamatus. Maksuagenti hakataks suhtuma nagu KGB palgalehel töötanusse. Firmajuht väriseks öö läbi voodis kartuses, et raamatupidajaneiu võis eelmisel päeval valida pizzabaari asemel ju hoopis maksuameti numbri.

Maksuameti eelmist peadirektorit Ardo Ojasalut kutsuti austavalt maksuterminaatoriks. Nii nagu jõumees Arnold Schwartzenegger purustas Terminaatori-nimelises filmis kõik, mis talle teele ette sattus, nii hävitas Ojasalu kiirelt paljude ärimeeste unistused lõdva maksudistsipliiniga Eestist. Ojasalu propageeris kaudset maksustamist kodanike elustandardi alusel. Tema kujutluses pidi maksuamet selgitama välja, milline maine mammona kodanikul olemas on ning kas see vastab ka tema seaduslike sissetulekute suurusele.

Järvelill, kes veel ühtegi hel-litavat hüüdnime pole saanud, on ilmselt otsustanud ennast Ojasalust kraadi võrra kangema mehena näidata. Tema idee on geniaalselt lihtne. Kodaniku järele ei pea nuhkima mitte maksuamet, vaid teised kodanikud.

Soov seada sisse maksunuh-kide institutsioon on kris- tallselge näide erinevate Eesti riigi ametite suutmatusest oma ülesannetega toime tulla. Riigieelarvesse laekub maksuraha pidevalt vähem, kui planeeritud. Tolliamet ei suuda ära hoida käibemaksupettusi piiril, statistikaamet ei hangi firmade majandustegevuse kohta korrektseid andmeid.

Järvelill näeb ahastusega, et maksuameti katsed luua firmade kohta korralikku andmebaasi, saada rohkem maksuraha kätte kas maksuvõlgnike mustade nimekirjade, politseioperatsioonide või palju ärevust tekitanud majandustegevuse seadusega ähvardades ei ole andnud tulemusi. Nuhkidevõrgu loomine on kui haare viimse õlekõrre järele.

Loodame siiski, et Järvelill tegi nalja. Ehk soovis ta seadusandjat hirmutada ja hankida niimoodi maksuametile õigust igal ajal firmalt olulisi raamatupidamisdokumente nõuda. Või soovis oma küündimatust maksuameti eesotsas varjata avaldustega ajakirjanduses. Äripäeva soovitus valitsusele: Järvelille talenti läheks kaitsepolitseil vaja. Isiklikku salapolitseid pole talle tarvis.

Hetkel kuum