21 mai 1996

Maksumaksja õigus ja tudengi orjus

Ainult majanduslikest argumentidest lähtuvalt on kõrghariduse omandamine Eestis kahjulik tegevus. Liiga kallis lõbu, mida ei jõua iial kinni maksta. Maksumaksjad ei jaksa, kui jätkata kõrghariduse eelarvelist finantseerimist, üliõpilased ei jaksa, kui tasumise kohustus kohe nende peale panna.

Ülikoolide finantseerimine praeguses mahus tähendab orientatsiooni ebakvaliteetsele teenusele, sest raha on puudu ja selle eest kvaliteetset teenust ei saa. Lisaraha pole aga praegu küll kuskil ripakil. Seda ei ole eelarves ega haridusjanuste kodanike taskutes. Lahenduseks ei ole ka kõrghariduse mahuline kärpimine, sest mida vähem üliõpilasi, seda kallim ühe koha hind, hetkel paratamatu õppejõudude koosseisude kahandamine ei tähenda samuti rahakulu vähendamist, vaid olemasoleva õiglasemat ümberjagamist, et töö eest korraliku tasu saaks.

Mida siis teha? Pigem oleks vajalik üliõpilaste vastuvõtu oluline suurendamine, mis ühe koha maksumust vähendaks. Kuid ka see tähendab lisaraha, mida pole. Laenusüsteemi ka pole. Ja kui olekski, ega ta praeguste tingimuste juures ei rakenduks. Mis tähendab, et hirm kõrghariduse äkilise maksustamise ees on põhjendamatu.

Arvutame pisut nende väidete kinnituseks. Üliõpilaskoha maksumus koos elamiskuludega on praegu minimaalselt 30 000 krooni, nelja-aastane stuudium seega 120 000, tõenäoliselt 150 000 krooni. Rääkimata siis pikemast stuudiumist arstidel, pedagoogidel jne. Kõrgharidusega inimeste keskmine brutotulu on keskharidusega töötajate keskmisest suurem umbes 700 krooni kuus. Aastas teeb see 8400 krooni. Õppimise ajal jääb kõrghariduse omandajal saamata nelja aasta tulu ehk keskharidusega inimeste keskmise 2600 krooni suuruse kuupalga juures 125 000 krooni.

Kui kogu õpinguraha tuleb pangalaenust, mis on õppimise ajal intressivaba, hiljem aga 15protsendilise intressiga, siis lõpetamise hetkel on kõrgharidusega kodanik oma madalama haridusega eakaaslase suhtes vähemalt 250 000 krooni ulatuses miinustes.

Aastate jooksul lisanduv intress annab sellele mitukümmend tuhat peale. Hindade ja palkade külmutamise korral läheb kõrgharidusega inimesel üle 30, pigem ligi 40 aastat, et jõuda nullseisu, kui arvestame, et keskhariduse omanik midagi ei investeeri. Juhul kui ta aga sedagi lisaks teeb, jõuab kõrgharidusega inimene suhtelistes miinustes surra. Seega ei ole kõrghariduse omandamine kodaniku enda kulul majanduslikult põhjendatud.

Kui oletame, et keskmise palga vahe siiski kõrghariduse kasuks otsustavalt suureneb, hakkab see mõju avaldama alles nende puhul, kes praegu sünnivad. Muu maailma kogemuse järgi peaks olema kõrgharidusest tulenev palk tasuvuse kindlustamiseks keskharidusega võrreldes kahekordne, kraadiomanike puhul vastavalt kolme- ja neljakordne. Meil ei ole lootuski lähiaastatel seda taset saavutada.

Teine võimalus kõrgharidust finantseerida on olemasoleva süsteemi säilitamine mahu suurendamisega, mis tähendab maksukoormuse tõusu vähemalt 3% võrra ehk umbes 700 krooni maksumaksja kohta aastas.

Maksimaalselt jõuaksid maksumaksjad eelarve kaudu ehk katta kaks kolmandikku ülikoolide kuludest, kolmandik raha peaks tulema mujalt -- õppija või erasektori kulul loodavate õppekohtade pealt. Potentsiaal selleks on olemas, nagu näitab enam kui 4000 maksujõulise üliõpilase olemasolu erakõrgkoolides.

Avalik-õiguslike ülikoolide huvi peaks olema see raha endale meelitada, pakkudes kvaliteetsemat teenust sama hinna eest, mida küsivad eraülikoolid. Sel juhul võiks riigi osa finantseerimisel ja uute õppekohtade loomisel enam-vähem samaks jääda.

Hetkel kuum