2 juuni 1996

Kõige efektiivsem majandussanktsioon

Eesti majandus tundub olevat jõudnud faasi, kus konkurentsisurve kiire tugevnemine mängib turulolijate kasumimäärad üsna ruttu alla, tõugates sellega paljud edukaks peetud ettevõtted makseraskustesse. Kerkib päevakorda küsimus oma kohustusi mittetäitvate firmade suhtes sanktsioonide rakendamisest.

Kõige töökindlam majanduslik sanktsioon on rahaliste vahendite arestimine ehk friisimine(freezing) pangakontode blokeerimise või vahendite arvelt ärakandmise teel. Eestis pole see veel igapäevaseks stiiliks muutunud, kuid ümbritsev maailm kasutab seda sageli.

Tavaliselt friisitakse finantsid riigi korrakaitseorganite või valitsuse nõudel suuremahuliste illegaalsete operatsioonide kartuses ja seega ei anta kuigi suurt tegevusvabadust ärisektorist pärinevatele üksiküritajatele. Vaatamata sellele annab arestimisnõkse erahuvide taotlemisel kasutada olukorras, kus seda lubav klausel on tehingusse sisse kirjutatud või millegi taolise osas ollakse lepingu raamtingimustes kokku lepitud.

Näiteks on teatud summade deponeerimise nõue ühelt poolt küll klassikaline võte firma maksejõulisuse garanteerimisel, kuid teiselt poolt on sealt jäänud üksnes väike samm suhteliselt eksootiliseks peetava friisimiseni. Ka laenutehingud võivad esile kutsuda summade arestimise skeemi.Võtted töötavad hästi ka kinnisvara ja tootmise korral.

Aeg-ajalt tuleb friisimist ette ka pankade initsiatiivil, kes teevad seda oma klientide nõudel. Hea näide on siinkohal Hispaaniast, kus Banco Central Hispanoamericano külmutas 1993. aastal oma hispaanlasest kliendi ja teda toetava politsei nõudel 57 miljonit dollarit ameeriklastest kontoomanike illegaalsete mahhinatsioonide tõttu toksiliste taimedega tekkinud arveid. Probleem, mida spetsiaalorganite hinnangul peeti väga komplitseerituks, sai ootamatult lihtsa ja loogilise lahenduse.

Skandaalsemad pangakontode arestimised leiavad tavaliselt aset siiski naftaäris. Levinud on arestimisvõtted Saudi Araabias ja teistes tema lähedal asuvates piirkondades, kuid sellest ei loobu ka ärivaldkonna vastu huvi tundvad institutsioonid mujal maailmas.

Mõned Lähis-Ida maad on friisimise juurutanud oma igapäevapraktikasse. Riyad Bank rakendab näiteks nõuet, et piirkonnas naftaäri otstarbel avatud akreditiivid tuleb pangale algselt garanteerida kulladeposiitidega. Arveldusprobleemi tekkides panka deponeeritud kuld arestitakse kuni positiivse lahenduse leidmiseni.

Suuremate arestimisskandaalide puhul võtab kogu süsteem poliitilise ilmingu. Libyan Arab Foreign Bank on näiteks pank, kellel on kogemusi pantvangikriiside ja sadade miljonite USA dollarite külmutamisega. Panga juhtkond on omast kogemusest märkinud, et arvete friisimine on osutunud üle ootuste efektiivseks vahendiks. Tulenevalt sellest katsuvad nad ka ise oma äritehingutes võimaluse korral seda alternatiivi üha tihedamini kasutada. Pank on rajanud ka diplomaatilisi kontakte, lähenedes majanduslikele sanktsioonidele kompleksselt alates välisviisade regulatsioonist ja lõpetades koostööga spetsiifiliste rahapesuvastaste institutsioonidega.

Lisaks võivad majanduslikud sanktsioonid töötada ka omaette äriideena. Näiteks tuli 1990. aastal üks Brasiilias tegutsev USA ärimees mõttele kirjutada partneritega sõlmitavatesse lepingutesse sisse säte, et kui teine osapool ei täida tähtaegselt oma kohustusi, siis arestitakse tema poolt panka eelnevalt deponeeritud summa ja kantakse selleks ettenähtud arvele. Kogu äriloogika seisnes selles, et ameeriklane kirjutas lepingusse sisse tähtajad nii, et neid oli peaaegu võimatu täita, kuid samas nii, et täitmise võimatusest ka esimesel lugemisel aru polnud saada. Enne kui politsei asja vastu huvi hakkas tundma, oli ameeriklane juba multimiljonär ja ennast ka juriidiliselt kindlustanud.

Hetkel kuum