Ühiselt süsteeme ratsionaliseerima!

Suudan üldjuhul ennast valitseda, aga enamasti vihastan ühel kindlal juhul, kui minu kui kodaniku jaoks loodud süsteemides on selgelt ebaratsionaalseid elemente ja kui mind teenindavad ametnikud sellele tähelepanu juhtimisel asjast aru ei saa.

Perekond läheb linnaosa valitsusse väljakirjutamist vormistama. On mõistetav, et väljakirjutamisel peab olema põhjus (nt korteri müük ja seda tõendav dokument), võlad peaksid olema makstud . Vastavate tõendite olemasolust aga ei piisa. Ametnik suunab kodaniku sama linnaosa valitsuse teise allasutusse tõendi järgi, mis kinnitaks, et korteri eest varasemaid võlgu ei ole. Siinkohal hakkab kohusetruult oma asjad korras hoidnud kodanik tõrkuma -- soovitades ametnikul suhelda teise ametnikuga, küsida telefoni teel või lipata läheduses olevasse kabinetti ja asi selgeks teha. See ettepanek tundub ametnikule ebanormaalne.

Vahepeal selgub, et siiski on vaja ka alaealiste laste sünnitunnistusi, kuigi nende andmed on ema passis. Ülemus selgitab, et mõned lapsed on läinud väljakirjutamisel «kaduma». Saamata sellest aru, pidi kodanik siiski koduskäigu ette võtma, et sünnitunnistused tuua.

Selle ja teiste taoliste lugude põhjal võib teha mõned järeldused:

-- süsteem(id) on loodud mitte tavakodaniku, vaid mittemaksja, valetaja jne jaoks. Tavakodanikud kannatavad;

-- ametnikud istuvad asutustes üldpealkirjaga «valitsus» (linna-, linnaosa-, vallavalitsus jne). Tegelikult on suurt enamust kodanikke vaja mitte valitseda, vaid teenindada.

Teine näide. Kodanik tahab individuaalelamu alust maad osta. Ta on juba vana, vanem kui Eesti Vabariik ja elab oma majakeses aastakümneid, piiripostid on puutumatud ja nähtavad. Nüüd peab ta läbima mitmeid kuid kestva rännaku mööda linna- ja riigiasutusi, maksma enamikus kohtades lõivu ja muude nimetustega väiksemaid ja suuremaid summasid, sh eraettevõtjatest maamõõtjatele. Ja tulemus on lõppkokkuvõttes sama -- ta jätkab oma elu selles majakeses nelja raudposti vahel, mis selgus, et olid õiges kohas, ainult et ta on nüüd «ostnud» selle krundi EVPde eest. Lisaks on ta aga mõni tuhat krooni maksnud kõigi nende asutuste ametnike osaliseks ülalpidamiseks.

Oleme loonud süsteemid ja alamsüsteemid, mis igaüks elab oma elu. Seaduseandja, valitsus, omavalitsus, maavanem jne ei valda kogu tervikut detailides. Ühegi ülemuse asi ei ole neid alamsüsteeme kokku liita, tegevust koordineerida. On võimude lahusus. Võiksin kaevata oma muret peaministrile, aga talle ei allu omavalitsus. Sama lugu on maavanemaga. Omavalitsusele, näiteks linnapeale, ei allu jälle linnas paiknev riigiasutus. Tervikliku, detailse pildi saab vaid kodanik, kui läbib kogu protsessi. Aga tema on «valitsetav», tema ettepanekuid ei võeta kuulda. Seda enam, et üksikult võetuna ei ole alamsüsteemidel väga vigagi -- nad on homsed, euroopalikud, 20 aasta pärast kindlasti rohkem sobivad kui täna.

Oleme oma õigusriigi loomisega jõudnud teatud kriisi. Lootused õigussüsteemi ja institutsionaalse süsteemi võimekusse on üle hinnatud. «Seaduse paranduse seadused» ei paranda süsteeme sedavõrd, kui loodetakse. Puudu jääb elamise, tegutsemise, teenindamise, juhtimise kultuurist. Puudus on kirjutamata seadustest, normidest, vastavatest väärtustest, eetikast.

Neid tuleb järele aidata, siis saab õigusriigiga edasi minna. Parlament peaks suvepuhkuse ajal selle üle sügavalt järele mõtlema.

Mida siis teha? Esiteks ei ole nii väikest riiki vaja nii keeruliselt juhtida. Riik kulutaks mingi osa oma eelarvest loodud süsteemide ratsionaliseerimisele.

Teiseks peaksid kõik kodanikud muutma oma suhtumist ebaratsionaalsetesse süsteemidesse. Peaksime olema leppimatumad, järjekindlamad ja nõudlikumad.