Venemaa finantsseis valimiste eel

Stabiliseerumist oli esmakordselt märgata 1995. aastal, kui eelarve oli paremini tasakaalus ja järsult vähenes rahaemissioon. Eelarvepuudujääk, mis 1994. aastal moodustas sisemajanduse kogutoodangust (SKT) 10,7%, oli 1995. a 2,8%. Aastainflatsioon vähenes eelnenud perioodiga võrreldes kolm korda. Sama ajaga kasvasid valuuta- ja kullavarud ühelt miljardilt 14 miljardile dollarile.

Teatud stabiliseerumise jätkumist on märgata ka tänavu. Eriti on taltunud inflatsioon, mis jaanuaris--mais oli 12,7%, võrreldes 190% mullu samal ajal. Selle aasta algul kasvas esmakordselt SKT, mis jaanuaris--aprillis suurenes 2%. Aprillis suurenes tööstustoodang 0,4% ja elanike reaaltulu 3% ning elatusmiinimumist allpool elavate inimeste arv kahanes üheksa miljoni võrra.

See on bilansi aktiva pool, millega Boriss Jeltsin läheb valimistele vastu. Kuid kas on ka passiva?

Majanduses tuleb kõige eest maksta. Ka suhtelise rahandusliku stabiliseerumise eest 1995. aastal. See saavutati eelarvekulude piiramisega, mille tagajärjel tekkis 1996. aastal palkade maksmisel ja sotsiaalmaksetes tohutu võlgnevus, mis võib Boriss Jeltsinile valimistel saatuslikuks saada. Et võlga tasuda, tuli teha 34 triljoni rublani ulatuv lisakulutus. See andiski põhiliselt aprillis elanike reaaltulu kasvu. Raha võeti riiklike tootmisinvesteeringute arvelt, mistõttu need vähenesid aprillis 10%, seades ohtu põhifondide taastootmise.

Samal ajal on ohtlikult suurenenud Vene kommertsstruktuuride laenuvõlad. Ainuüksi märtsis kasvasid need 5% ja ulatusid 276 triljoni rublani. See häirib tõsiselt vastastikuste maksete süsteemi ja vähendab tunduvalt maksude laekumist eelarvesse.

Kui 1995. aastal laekusid tulud eelarvesse 106,3protsendiliselt, siis tänavu esimeses kvartalis on kavandatud 71 triljoni rubla asemel laekunud ainult 35 triljonit. Samal ajal kasvasid kulud 63 triljoni rublani, mille põhjuseks on T?et?eenia sõda ja Jeltsini helded valimiseelsed lubadused.

Kui nüüd võrrelda riigieelarve tasakaalustatust 1995. a ja 1996. a esimeses kvartalis, siis kulud ületasid tulusid vastavalt 17,4% ja 44,4% võrra. See lõhnab pankroti järele.

Venemaal kostab järjest sagedamini nõudeid loobuda jäigast finantspoliitikast ja naasta vana meetodi juurde, mille kohaselt eelarvepuudujääk kaetakse uue raha trükkimisega. See tähendaks ohjeldamatut inflatsiooni, rahvusvaluuta õõnestamist ja kapitali riigist pagemist. Ühtlasi muudaks see asjatuks kõik senised jõupingutused rahanduse stabiliseerimisel ning hävitaks lootuse normaalselt väljuda kriisiolukorrast.

Ohjeldamatu rahaemissioon praeguses olukorras tunnistaks majanduslikku võimetust ning jätaks Venemaa ilma rahvusvahelisest usaldusest ja krediitidest.

Maksude nii halva laekumise oludes tuleks tugevdada maksudistsipliini ja vastutust. Selleks soovitatakse vähendada otseste maksude hulka ja määra ning lisada kaudseid makse ja aktsiise, suurendada kriminaalvastutust.

Üks võimalusi eelarvedefitsiidi katmiseks on emiteerida suhteliselt kõrge protsendiga riigi väärtpabereid. 1995. a kasutati seda meetodit küllalt edukalt. Suure tulususe ja likviidsusega GKO ja OFZ väärtpaberid muutsid need kommertspankadele ahvatlusväärseks ning nende turumaht on tõusnud 90 triljoni rublani. Kuid riigi majandusliku nõrkuse juures ei saa see kaua kesta.

Eelarvepuudujäägi katmise üks lisaallikaid on elanike vabad vahendid, mis ekspertide hinnangul ulatuvad 45 miljardi dollarini. Et seda raha välispankadest ja sukasäärest Vene pankadesse meelitada, tõstis Venemaa hoiupank hoiuste kuuintressi nelja protsendini, mis ületab inflatsiooni kaks korda.

Tingimustes, kus kasvab nii sise- kui välisvõlg, ei suuda Venemaa hoida eelarvepuudujääki 4% tasemel SKTst üksnes oma vahenditega.

Toetades president Jeltsinit ja praegust valitsust, on rahvusvaheline valuutafond (IMF) andnud Venemaale kümme miljardit dollarit laenu ning Pariisi klubi on pikendanud NSVLi aegse 38 miljardi dollari suuruse laenu maksmist 25 aasta peale.

Veel loodab Venemaa välismaa erainvesteeringutele. Valitsusekspertide arvates kataks 6--7 miljardit dollarit kõik 1996. a esimese poolaasta erakorralised kulud ja sellest piisaks ka GKOde võlakirjaturu toetuseks.

Vene finantsturgu huvitab eelkõige see, kes võidab valimised. Kommunistide võit tähendaks ettevõtete natsionaliseerimist, turureformidest loobumist, kulude suurendamist ja eelarvepuudujäägi kasvu, kiiret inflatsiooni ning välisinvesteeringute vähenemist.

Reformijõudude võit taastaks välisinvestorite huvi Venemaa väärtpaberite vastu. Vene oma kapital naaseks välismaalt. Rublakursi stabiliseerumine ja madal inflatsioon suurendaksid inimeste huvi säästmise vastu. Suureneb võimalus katta sise- ja väliskrediitidega eelarvedefitsiiti ja teha investeeringuid majandusse.

Kuid isegi Jeltsini võidu korral ei suhtuks ma Venemaa majanduse arengusse liiga optimistlikult, kuna liiga palju on kuhjunud probleeme ja liiga suur on maksudest kõrvale hoidev varimajandus.

Samuti on kehvas seisus need majandusharud ja teadusasutused, kellest sõltub tehnoloogiline progress. See tähendab, et kriisist väljumise kerget ja kiiret teed ei ole.